Peale kõige muu on eestlased ka vingumise maailmameistrid

Eesti on meister mitmes asjas — oleme maailmas esirinnas alkoholi tarbimises ning Euroopa superstaarid vaesuse näitajate põhjal. Meil on maailma parimad suusatajad ning üks parimaid haridusi. Purjakil ujumise maailmameistrivõistluste ja lahedaima eurotsooni maa medalite kõrval võiks meile kinkida veel ühe karika — nimelt vingumises.

Kellelegi ei ole ju uudiseks lõbus väljend tüüpilise maarjamaalase olemuse kohta: “Eestlase lemmiktoiduks on teine eestlane.” Me materdame üksteist leheveergudel, vaidleme häälekalt (või siis kasutame passiivset tõrjumist) riigikogus ning leiame iga kasuliku seaduse meepotis enda tõrvatilga.

Kui palju olete viimasel ajal kuulnud lauseid “Oh saaks see lumi juba otsa…” või “Nende eurosentide lugemine võtab kauem aega kui poes kauba valimine”? Ununenud on aga fakt, et enne seda kohutavat lumetormi oli rekordiliselt kuum suvi, mis endaga veelgi suurema vilekoori kaasa tõi. Samuti on meelest läinud tõik, et Maastrichti kriteeriume täites olime endi üle tõsiselt uhked ning euro suhtes vahelduseks isegi positiivselt meelestatud.

Kliimaolude siunamise kõrval eksisteerib veelgi hullem pahameel poliitikute osas. Ansip on paha liberalist, kes võtab pensionäridelt elamisväärse elu, Savisaar aga annab kogu meie raha vanuritele ja väetimatele. Sotsid on perspektiivitud hipid, IRL aga tobedate valimislubaduste ja läbinähtavate küsitlustega. Isegi Indrek Tarand ei ole enam nii tore mees kui vanasti.

Kõige õigem variant on muidugi üldse mitte valima minna. Siis saab hiljem rahuliku südamega väita, et “Mina seda Ansipit küll etteotsa ei valinud”. Alati on turvalisem kõik ideed maha laita. Siis ei ole karta ebaõnnestumisi ning naabri parastavat kihinat ühe maguse “Ma ju ütlesin” saatel.

Ausalt öeldes ei teist rahvast, kes oleks nii iseendi kui ka kõigi teiste suhtes nii negatiivselt meelestatud. Lõunamaalased küll vihastuvad kirglikult, kuid ka armastavad tuliselt. Põhjamaalased jagavad küll kriitikat, kuid oskavad eluga ka mõõdukalt rahul olla ning enda rahvuse identiteeti hinnata.

Tõenäoliselt oleme jõudnud sinnamaani, kus kogu minu eelnev jutt tundub silmakirjaliku deja vu-na. Ma süüdistan Eesti rahvast negatiivsuses ning vingun ise samas hullemini kui keskmine maarjamaalane. Eestlase meelisteema on meie rahvuse negatiivsus ja passiivsus.

Ometigi pean ma raske südamega vahelduseks tunnistama, et ei ole ühtki teist kohta, kus sooviksin rohkem elada kui siinsamas. Muidugi on siinne vinguv ühiskond pärssiv kogu elu-on-lill ideoloogiale, mida ma vahel harva vaimse tervise heaolu nimel harrastada soovin. Samas oleme kõik selles samas vaimus üles kasvatatud ning ameerikalik i’m-so-beautiful-and-my-country-is-the-best mentaliteet tundub pigem iiveldamaajav.

Mina olen enda ja eestlastega leppinud. Me oleme vingumise maailmameistrid ning näitame seda igas olukorras. Me ei ole kunagi mitte millegagi rahul ning usume, et vaidlusest sünnivad parimad otsused. Ja teate, mis? Nii ongi. Me võime küll end petta, kolida päikeselisse Austraaliasse ning muheleda heaolust, kuid kõige suurema rahulduse saab eestlane ikkagi siis, kui tema hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks lebab taldrikul teine eestlane.