“Size acceptance” liikumine: Ka paksud on inimesed!
Kuid kui vaadata veidi ringi, jääb mulje, et meie ühiskonnas on saanud välimusest kinnisidee. Eriti veel naiste puhul ning seoses kaalunumbritega. Levivad ütlused nagu „sa ei saa kunagi olla liiga rikas või liiga kõhn“, „nothing tastes as good as skinny feels“ jne. Modellid muutuvad kõigele vaatamata järjest kõhnemaks ning lugematud reklaamid ja meediakujutised näitavad meile ülisaledat ideaali kui ainuõiget võimalust, milleni igaüks peaks iga hinnaga (seda ka rahalises mõttes) püüdlema ning millele mitte vastav on automaatselt paks, järelikult ka laisk, kole jne. Paksude inimeste kohta kehtib rohkem kui üks eelarvamus — loomulikult eeldatakse, et nad ei tee muud kui söövad päev läbi kooki, ei liigu üldse, ei hooli enda kehast. Tegelikult on see nimekiri lõputu. Ning (muuhulgas) nende eelarvamuste tõttu suhtutakse ülekaalulistesse liigagi tihti ka negatiivselt. Võiks lausa öelda, et me elame paksude vihkamise ajastul. Pole ka ime, et nii paljud naised ja neiud vihkavad end, enda keha. Seda ka siis, kui tegelikkuses on nad normaalkaalus ja/või näevad väga head välja.
Kuid sellele absurdsele olukorrale on tekkinud vastuliikumine: Size acceptance movement (ka „fat acceptance“, tõlkes „suuruse/paksusega leppimise liikumine“). Size acceptance tegeleb eelkõige sellega, et üritab panna paksud inimesed end väärtuslikuna tundma. Sõnal „paks“ ei ole selles kontekstis absoluutselt mingit negatiivset varjundit, vastupidi, SA küsib, miks see sõna mõjub tänapäeval solvavalt? Tegu on lihtsalt omadussõnaga. Samamoodi võiks „kõhn“ olla solvav sõna, vanemast kirjandusest on näha, et omal ajal oligi, mõnes kultuuris on siiani. SA räägib sellest, et ka suur inimene võib olla ilus, kuid mis peamine — ta võib end kõigele vaatamata oma nahas hästi tunda. Ta võib end armastada, kanda riideid, mis talle meeldivad ning tal on õigus mitte lasta end solvata ja alandada. Et ta on siiski täisväärtuslik. Jumala eest ei ürita liikumine väita, et inimene peabki olema paks või et sporti teha on halb. Pigem on SA seotud liikumisega „Healthy At Every Size“ (tervislik(ult) igas suuruses) ning ei propageeri liikumatut eluviisi meeletu rämpstoidu tarbimisega. Tõsiasi on see, et paljud tüsedad inimesed, pigem isegi suurem osa neist, söövad tegelikult samu asju, mis saledadki. Ning ka liikumatuse-argument on vale. Hiljuti lugesin artiklit, kus uuringute põhjal tehti järjekordne „suur avastus“- ka tüsedad inimesed teevad trenni, lausa üle poole küsitletuist!
Nii mõnigi ei ole oma ülekaalus „süüdi“ (seegi on SA kontekstis väga vale sõna. Paks olemine ei ole kuritegu), nii mõnegi puhul tervislik eluviis lihtsalt ei annagi tulemusi kõhnumise näol, tähtsal kohal on ka pärilikkus, ainevahetuse kiirus, isegi luustiku ehitus, haigustest või ravimite mõjust rääkimata. Kui me näeme tänaval sellist suurt inimest, ei tea me seda ning seda väiksem on meie õigus neid hukka mõista.
Tahaks öelda, et nii mõnigi ongi rahul oma kehakaaluga, kuid kahjuks kohtab seda tänapäeval üha vähem. Ja kuidas saakski, kui meile söödetakse järjekindlalt ette näiteks normaalse kehakujuga kuulsuseid, keda paksuks tembeldatakse? Kui kaalualandamispreparaatide reklaamides „enne“-neiud järjest rohkem normaalkaalus olevate moodi välja näevad? Reklaamid on muidugi omaette teema, nende tootjatele on tähtis vaid kasum, seda ükskõik mille arvelt. Naistele on tegelikult väga lihtne mõnda toodet müüa: Näita neile probleemi, mida neil ei pruugi olla/nad ei teadnud, et oli, seejärel rõhuta seda lõpmatuseni ning paku välja lahendus või ravi — oma toote näol. Lihtne! Loomulikult kui inimesed end armastada suudaksid, ka sellisena nagu nad on (mis ei tähenda, et nad ei võiks muutuda soovida! Kuid armastus enda vastu võiks alata enne muutumist, sest vastasel juhul ei ole kindel, et see ka peale kaalu alandamist tekiks), jääksid selliste toodete müüjad kahjumisse. Ühe sõnaga, Size Acceptance on (enese-)vihkamisel põhineva tööstuse suurim vaenlane.
Muuseas, nagu igal liikumisel ja seisukohal, nii on ka SA-l vastaseid, kes arvavad, et tegu on samasuguse ülekaalulisuse propageerija nagu nn pro-ana liikumine kategooriliselt kõhnumist propageerib. See ei ole kindlasti nii. Size Acceptance rõhutab alati, et nad ei väida, et ainult paks oleks ilus või õige. Loosungid nagu „tõelistel naistel on ka liha luudel“ jne on neile võõrad, see oleks vaid teistpidi pööratud viha. Size Acceptance üritab pigem rõhuda sellele, et igaüks on omamoodi ilus ning väärtuslik, ei ole olemas seda ühte ja õiget välimust. Samuti ei poolda SA haiglaslikke äärmusi või ebatervislikke eluviise. Ainus põhjus, miks ülekaalulistele rohkem keskendutakse, ongi see, et nende suhtes on tänapäeval ikka veel rohkem negatiivset suhtumist, eelarvamusi, viha ning et „paksukestel“ on sellest lähtuvalt palju tihedamini probleeme enesehinnanguga (vähmalt) välimuse osas).
Nii, et jätkem vaen ja viha ning tundkem end hästi olenemata kaalunumbrist või kehakujust!
Kes aga SA liikumisest rohkem teada sooviks, siis siin on mõned lingid:
Wikipedia artikkel (inglise k.)
Health at every size (Tervis igas suuruses)
