Masenuduse põhjusteks on palju asjad. Ja iga inimese puhul on need erinevad. Tihti me ise ei saa arugi, et tegelikult tunneme masendust ja hingevalu. See hakkab vaikselt meid sisemiselt murdma, kuni me kukume ja siis on juba raskem uuesti jalule saada.

Et jõuda probleemi sisemiste põhjusteni on vaja rääkida ja probleemi tunnistada. Tuleb leida inimene, kellega me tahame rääkida ja kes oskab meid ka aidata. Seda tehes me aitame ennast.

Meie kõikide lapsepõlves peituvad saladused või mured, mida hoiame endas ja ei räägi teistele, aga tegelikult see ei peaks nii olema. Me peame rääkima valusatest asjadest, kuna nii on neid kergem taluda. Nagu öeldakse- jagatud mure on pool muret, ja nii ka masenduse puhul. Armastus ja hell kiindumus sõpradelt ja peredelt on võti rahulolu poole.

Tihti ei julge inimesed ka oma masendusest rääkida, kuna nad tunnevad selle pärast häbi. Kuid kas peaks? Kindlasti mitte. Masendus on nagu iga teinegi haigus. Sellel on kindel ravi ja see ei tee kedagi teistest nõrgemaks.

Kindlasti on sel puhul kergem öelda kui teha, kuid usun, et elu on väärt elamist ja kuigi meil on palju raskusi tee peal ees, siis pingutustega saame üle kõigest, mis meile ette tuleb:)