Reportaaž: Mis teeb sõpruse eriliseks?
Elisabeth(18) ja Mariam(16)
Elisabeth ja Mariam elavad erinevates linnades. Üks elab Tartus, teine Tallinnas. Elisabeth ütleb: „Vahemaast olenemata on nende sõprus hästi töötanud, võib-olla isegi tänu vahemaale. Ka vanusevahe ei ole mingi probleem, me saame ikka kõigest rääkida. Ma näeme üksteist heal juhul kaks korda kuus, aga sellest pole midagi, sest me jääma sõpradeks. Sõbrad oleme me ka kahekümne aasta pärast. Ükskõik, millised maailmaotsas me elame, meie sõprus jääb kestma.“ Lõpetuseks räägib Elisabeth, et Mariam on alati objektiivne. Mariami abiga saab Elisabeth asju ka teises valguses näha. Samuti imetleb Elisabeth Mariamis seda, et ta seisab alati selle eest, mis on talle tähtis, ükskõik mida teised ka ei ütleks.
Felix(18) ja Henri(17)
„Meie sõprus on eriline tänu usaldusele. Me teame alati, et saame teineteisele loota ja mis iganes ka juhtub, me oleme üksteise jaoks olemas,“ ütleb Felix. Henri lisab:“Me oleme nagu vennad. Isegi meie tüdruksõbrad peavad olema lojaalsed ja meie sõprust austama. Kunagi ammu leppisime me selles kokku, ammu ennem seda, kui meil kummalgi esimene tüdruk üldse oli. Ja sellest peame me kinni. Me mõlemad huvitume muusikast, aga tegelikult kõige tähtsam on see, et me mõlemad huvitume teineteisest. Me räägime üksteisele kõigest ja hoiame kokku olgu mistahes suur probleem kaelas.“
Felix räägib: “Tuttavaks saime tänu oma vanematele. Me olime 2 ja 3 aastased, kui meie vanemad meid ühte lasteaeda panid. Aga me olime erinevates rühmades. Aga peale lasteaeda mängisime me ikkagi koos. Kooli minnes aga saime õnneks ühte klassi.“
Poisid arvavad, et isegi kui nad hiljem erinevaid teid minema hakkavad, ei ole see väga hull. Nad väidavad, et neil pole sõpruseks palju vaja. Sõbrad ütlevad, et isegi kui nad üksteist kaua ei näe, siis nad igatsevad üksteise järele, aga kui nad kokku saavad, siis on ikka kõik nagu vanasti.
Paul(15) ja Hanna(14)
„Me pole mitte ainult sõbrad vaid ka naabrid. Me näeme üksteist koguaeg. Me teame nüüd juba kaheksa aastat üksteist. Me ei käi küll ühes koolis, aga kokku saame ikka tihti. Õnneks meie poiss ja tüdruk ei ole meie peale armukadedad, kuna nad teavad, et meid ühendab vaid sõprus. Nii hea on, kui sul on lähedal sõber, eriti kui sa maal elad. Siis ei pea igakord linna sõitma, et oma sõpru näha. Me teeme palju asju koos: suviti käime paadiga sõitmas, kuulame sama muusikat ja saame paljudest asjadest rääkida. Me arvame, et me jääme ka edaspidi sõpradeks. Ja tulevikus kui me võib-olla enam nii palju ei suhtle, siis me näeme ikka üksteist, kui oma vanemaid külastame,“ jutustavad Hanna ja Paul kordamööda.
