Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Elu võimalikkus ja võimalused sõjaseisukorras Afganistanis



Elu võimalikkus ja võimalused sõjaseisukorras Afganistanis
Gertud KasemaaTLÜ

Seda, kuidas toimub elu ühiskonnas, kus igapäevane turvalisus ei ole enesestmõistetav, on olnud võimalik kogeda mitmetel Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli õppejõududel, kes arengukoostöö projekti raames õpetavad Kabuli ülikooli tudengeid.

Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudil on juba mitmendat aastat koostööprojekt Kabuli Ülikooliga. Tänavu lõpetas teine lend ühisõppekava magistrante ning 30 uut tudengit alustas magistriõpinguid.

Uutele tudengitele akadeemilist inglise keelt ja viitamist õpetades sain minagi kogeda nädalajagu päevi elu Eestist kardinaalselt erinevas ühiskonnas ning vabaneda mitmest eelarvamusest.

Arvesta kohalike tavadega!

Samal ajal kui meediakuvand Afganistanist on üsna hirmutav – see on riik, kus valitseb Taliban, toimuvad pidevad terroriaktid ja plahvatavad pommid – elavad kohalikud oma igapäevast elu nii hästi või halvasti, kui suudavad ja oskavad.

Afganistani kõrgharidusministeerium ja Kabuli Ülikool teevad oma parima, et koostööprogramm Tallinna Ülikooliga toimiks ja et tagada õppejõudude turvalisus. Esimene reegel turvalisuse tagamisel on sealse ühiskonnakorralduse ja traditsioonide aktsepteerimine.

Kuitahes võõras võib minusugusele feministlikest põhimõtetest lähtuvale naisele olla juuste katmine rätikuga, oli see selles kultuuriruumis naise ja õppejõuna ainuvõimalik. Rätikuta viibisin sel nädalal üksnes oma hotellitoas ja isegi seal pidin rätiku õhtusööki serveerinud toateenindaja tulekul pähe panema, sest kõik toateenindajad olid mehed.

Samuti oli sealses keskkonnas minu jaoks enesestmõistetav oma keha katmine nii, et näha olid ainult käelabad. Muidu oleks kohalikel meessoost tudengitel olnud väga keeruline mind kui õppejõudu aktsepteerida ja minuga vestelda.

Turvalisuse tagamiseks sõitsime lennujaamast hotelli ning hotelli ja ülikooli vahel ainult maasturiga, kus juhi kõrval istus automaadiga turvatöötaja. Enne hotelli tuli läbida kaks kontrollpunkti, kus meie autojuht andis seletusi relvastatud töötajatele ja näitas dokumente. Ju olid dokumendid piisavalt veenvad, et meid autost välja mitte ajada.

Autost väljusime hotelli ees parkimisplatsil, edasi tuli läbida veel üks kontrollpunkt, eraldi sissepääsuga meestele ja naistele. Seal katsuti sisenejad üle ning valgustati asjad läbi nagu lennujaamaski.

Müür ülikooli ümber

Kabuli Ülikoolis õpib erinevatel erialadel kokku 25 000 üliõpilast. Ülikool asub müüriga ümbritsetud territooriumil. Väravast sisenedes jõudsime rohetavasse kampusesse, kus erinevate õppehoonete vahel kulgesid puudega ääristatud jalutusteed, siin-seal istus muru peal tudengeid – kas üksi või väikeste gruppidena.

Mõnevõrra ootamatu oli ülikoolilinnakus jalutamas näha päris paljusid noori naisi. Kuigi nende juuksed olid kaetud rätikuga, olid näod katmata ning moodsa riietuse juurde kuulusid sülearvuti ja mobiiltelefon. Ka arvutiteaduste magistriõppe on lõpetanud mitmeid naisi ja talvel alustanud kursusel õpib neid neli.

Et poliitiline olukord on keeruline ja terav, võis märgata võõrustajate pidevat muret meie julgeoleku ja turvalisuse pärast. Veetsin Kabulis veedetud nädala liikudes ainult marsruudil hotell-ülikool.
Välja arvatud üks õhtusöök saabumise päeval, ei viinud võõrustajad meid mitte kusagile mujale – ei sööma, ei suveniire ostma. Olevat liiga ohtlik. Samal ajal toimus Kabulis tõesti ka üks väiksema ohvrite arvuga pommiplahvatus.

Ohtlik. Võib-olla tõesti!

Kui uurisin paarilt tudengilt, kui keeruline on elada sellises pidevas ohuõhkkonnas, naeratasid nad mulle ja kehitasid õlgu. See on nende elu argipäev. Kui mitme miljoni elanikuga linnas ka mõnikümmend korraga surma saab, ei tähenda see, et ülejäänud hirmunult kodus istuvad.
Üliõpilased ise olid aga sama erinevad nagu meiegi ülikoolides, seda nii välimuselt kui ka töösse suhtumiselt: oli nii läänelikes ülikondades kui ka traditsioonilistes valgetes pükstes ja särgis noormehi. Noored naised kandsid pikki pluuse ja pükse, peas rätikuid.

Minu esimese päeva väike hirm, et üliõpilased mind naisena õppejõu rollis ei aktsepteeri, hajus kiiresti. Õige pea tekkis auditooriumis mõnus töine õhkkond. Üldine inglise keele oskus oli väga hea ja saime üksteisest hästi aru.

Inglise keele oskus peabki hea olema, sest kuidas muidu suudaks tudengid magistriprogrammi jooksul ja lõpus kõik oma tööd inglise keeles kirjutada ning esitada. Huvitavad arutelud ja arusaamatused tekkisid aga nimede teemal: kuidas erinevate autorite nimesid refereerida, kui ei saa aru, milline on lääne autorite ees-, milline perekonnanimi.

Haridus päästab

Kui küsisin meid võõrustanud Läänes hariduse saanud aseministrilt ja õppejõult, kuidas saaks Afganistan leida masendavast seisust väljapääsu, ütleb ta ainult ühe sõna: haridus.

Küllap ta teab, millest räägib. Afganistan on riik, kus kirjaoskus üks maailma madalamaid… Eriti nukker on olukord naiste kirjaoskuse ja haridusega. Need on aga iseseisva kriitilise mõtlemise eeldused. Seetõttu paistab lähim tulevik Afganistanis üsna lootusetu.

Samas – on ülikoolid, on haridust väärtustavad ja selle poole püüdlevad noored, on õppejõud, kes noorte püüdlusi toetavad. Ma tunnen selle püüdluse vastu suurt ausust, eriti olles omal nahal ära kogenud selle ühiskonna ebakindluse ja ebastabiilsuse.