Janne Schasmin: praegune põlvkond loodab vastutasu

Tallinna Ülikooli korvpallinaiskonna ning Eesti rahvusnaiskonna peatreener Janne Schasmin räägib põhjustest, miks treenereid ja tahtmisega mängijaid napib.

Kui treenerina alustasin, soovisin ise kõike teha ja otsustada. Elu- ja töökogemus on mind aga muutnud, viimastel aastatel olen meeskonnamängija. Hea meeskonnaga jõuab kaugemale kui oma tahet läbi surudes. Kuulun erinevatesse meeskondadesse. Kõigepealt perekond, seejärel ülikooli naiskonna juhid, eriti tõstan siin esile abitreener Kersti Sirelit, siis rahvusnaiskonna seitsmeliikmeline tiim. Loomulikult ka minu enda klubi BC Star, kus oluline tiimikaaslane on Allan Siimann. Usaldan neid väga ja nendega seob mind tihe koostöö.

Võimalused ja vastutus

Tähtis ongi usaldus. Usaldus tekib ühise töö, kogemuse, avatud suhtlemise ja asjade selgeks rääkimise kaudu. Valin oma meeskonda liikmeid aastatepikkuse kogemuse põhjal. Tean, et vägisi kokku pandud kooslustes tekivad pingerikkad olukorrad.
Vahel usaldan siiski liiga palju. Võtan inimesi puhta lehena ning annan neile alati võimaluse. Paraku siis, kui vastuseta usaldus on kestnud küllalt kaua, tuleb ka kiire lõpp. Võimalused ja vastutus peavad olema vastavuses. Vastutus tekitab tunde, et kuulud meeskonda ja sinu arvamusest hoolitakse. Tallinna Ülikooli naiskonnas on väga hea tiimitunne. Saame kõik väga hästi läbi. See ei tähenda, et vahel ei tule veidi teravust sisse tuua, et võidule mängida ja pealiskaudsusest kas või korraks jagu saada. Paraku ülejäänud elu just pealiskaudsust soodustabki.

Mis on elus oluline

Väidetakse, et kõige parem olen ma siis, kui on kõige pingelisem aeg. Jah, võib-olla viibin muidu lihtsalt mugavustsoonis, aga leian, et nii, nagu peab olema aega töötada, peab olema aega ka oma töö tulemusi nautida. Teeme tööd ja räägime asjad selgeks treeningutel. Mängu ajal on seda peaaegu võimatu teha. Siis kui aja maha võtame, saan hüüda vaid üksikuid märksõnu.
Muidugi soovime alati võita, aga palju oleneb ka vastasest ja koosseisust, mille just sel päeval välja saame panna. Öeldakse, et ka treenerid mängivad teineteise vastu, aga mina keskendun siiski pigem oma tüdrukute suunamisele vastavalt hetkeolukorrale.

Sära silmis, rõõm südames

Kurb on see, et treenereid on üha vähem. Napib neid, kellel on silmades sära ja soov midagi muuta. Riik ei väärtusta treeneriametit ja puudub motiiv seda eriala õppida.
Varasemast erinev on ka see, et kui veel meie põlvkond harjus töötama midagi vastu saamata, siis praegune enam mitte. Põhimõtteliselt ongi see õige, ühiskond ise on muutunud. Samas ei saa kohe tööd alustades eeldada kõrget palka ja hulka inimesi, kes vaid ootavad, millal saaks treenima hakata. Aga kes tõesti lastega töötada soovib, palun andku mulle endast märku!
Mis rahvuskoondisse puutub, siis selle liidriks peaksid olema mängijad. Nad on seni saanud teenimatult vähe võimalusi, aga ka vähe ja ühekülgset tähelepanu. Samas on just naised ja emad need, kes oma lapsed trenni toovad.

Mõtlen, mida ütlen

Treener on peale oskuste õpetaja ka eeskuju. Kontrollin oma käitumist ja väljaütlemisi hoolega. Nõuan endalt väga palju ja ilmselt seetõttu eeldan, et teised samaga vastavad. Need ootused on vist siiski liiga suured ja üldiselt ei olda valmis nii palju panustama.
Loomulikult tunnistan, et kõigist neist, kes trennis käivad, ei tule professionaale. Tähtis on, et nad saaksid inimestena hakkama ja teeksid vahet sellel, mis on õige, mis vale. Proovin igal treeningul tüdrukutele midagi õpetada, ka seda, mis on oluline inimesele üldiselt. Olen uhke, kui minu treenitavad tüdrukud tuntakse ära kas või seetõttu, et nad on harjunud tere ütlema.