Koos õppimine on võimalik! Mida ütles lapsevanem õpetajale Audru valla hariduskonverentsil?

Hirmutavalt suurest vastutusest tingitud ebakindluse kustutamiseks püüab ilmselt iga lapsevanem leida lapses midagi suurt ja head, mida on just tema lapsele ellu kaasa andnud.

Umbes sama palju on aga hetki, kus vanem üllatusega avastab lapse juures arengut ja oskusi, mida ta oodatagi ei osanud ning mille au ta endale võtta ei saa. Või kui saab, siis üksnes teiste silmis.

Siiski, lapsevanemaks olemine on eelkõige enese vastu aus olemise küsimus, seega tunnistagem õpetajate panust.

Lapsevanema poolt vaadates on õpetajal professionaalina ilmselt mõnevõrra lihtsam ära tunda kodu ja haridusasutuse panust lapse kasvamisse. Vastutust lapse ees tuntakse aga ilmselt üsna sarnasel määral nii lapsevanema kui ka õpetaja poolt.

Just seepärast ongi oluline koostöö ja koostöö tegemise õppimine. Miks? Ikka selleks, et jagades jõuda ühise eesmärgini: anda lapsele parimad väärtused, võimalused eduks, hea toimetulek elus ja positiivne vaateviis.

Et laps oleks hoitud …

Mis on lapsevanema alusootus last lasteaeda tuues? Et laps oleks hoitud, selle sõna kõige otsesemas ja paremas tähenduses. Et ta tunneks end hästi ja turvaliselt.
Kui siiralt vaid sellest ootusest ja soovist lähtuda, on koostöös probleemseid kohti väga vähe. Aga mis neid probleeme siis ikkagi tekitab?

Peamiselt asjaolu, et lapsevanem hindab olukordi lähtuvalt oma kogemusest, väärtushinnangutest ja kodustest traditsioonidest. Õpetaja aga lähtub lisaks veel omandatud oskustest ja teadmistest ning konkreetses lasteaias või rühmas kehtivatest reeglitest ja kokkulepetest.

Teiseks, paratamatusena klassikaline telefonimängu nähtus ehk igaühe oma subjektiivne tõde. Suure tõenäosusega on võimalik enamik tõrkeid koostöös kõrvaldada, kui olla suhtlemises ja suhtumises aus, avatud ja otsekohene. Infovahetus on üks võtmetegur, me peame olema ühes infoväljas.
Kust aga leida aeg selleks infovahetuseks? Aeg, mil õpetaja ja lapsevanem saavad üks ühele suhelda? On küll rühma- või klassikoosolekud ja arenguvestlused, kuid ilmselgelt ei rahulda need kogu info- ja mõttevahetuse vajadust.

Jah, alati võib teineteisel n-ö sabast kinni haarata ja asjast rääkida, aga selline pöördumine eeldab juba muret või probleemi. Kas siis pole juba hilja?

Jutuajamine käigu pealt

Usun, olete nõus, et enamik suhtlusest lapsevanemate ja õpetajate vahel käib paratamatult olukorras, kus koju kibelev laps sikutab varrukast ema või isa, õpetaja aga peab samal ajal suutma silmade ja kõrvadega haarata ruumis või õuealal toimetava ülejäänud 15–20 lapse tegemisi ning neid vajadusel abistama. Kas selline, vaid hädavajalikul põhinev ja telegrammi stiilis infovahetus tagab tulemusliku koostöö ning on usaldusliku suhte alus? Suhtlemisel ja pelgalt info vahetamisel on vaks vahet.
Toodud probleem pole midagi uut, kuid me pole seda seni lahendada suutnud. Pigem näib see mure infokanalite rohkuse ja info paljususe taustal ajas hoopis kasvavat.

Üha sagedamini tõmmatakse alateadlikult paralleele info edastamise kiiruse ja info kogumise ning sünteesimise aja vahele. Eeldatakse, et kui küsimust on e-kirja, Messengeri vms vahendusel võimalik esitada sekunditega, siis ka vastus tuleb sekunditega. See ei ole paraku nii, inimese aju vajab jätkuvalt aega info töötlemiseks ja vastuse koostamiseks.

Usaldus eeldab suhtlemist, võimalust kahepoolseks kontaktiks, usaldusliku arutelu tekkeks. Usaldus kasvatada last koos teise inimesega eeldab teadmist, et lapse küsimustes ollakse teineteisele alati esmaseks suhtluspartneriks.

Õpetaja ei tohi jääda lasteaias või koolis lapsega toimuvas üksi. Esmane kontakt peab alati olema lapsevanem. Eeldus on ka, et infovahetus on täielik, aus ja otsekohene. Kumbki osapooltest ei peaks lahkuma tundega, et midagi jäi ütlemata või küsimata.

Kas õpetaja on süüdi, kui laps ei tea?

Usun, et eriarvamused või tõrked koostöös tekivad sageli ka lapsevanema ootusest, et tema last lasteaias mitte ainult ei hoita, vaid ka õpetatakse ja kasvatatakse. Sageli oleme keskendunud just oskustele ja teadmistele, kui mõtleme lapse kooliküpseks „küpsetamisele“.

Kuidas me kooliküpsust oma peades hindame? Usun, et üldiselt on esimene automaatmõte ikka veel tähtede, numbrite, kellaaegade, loomade, lindude, taimede tundmine jne. Alles teises järjekorras, kui koolini on jäänud vaid loetud kuud või suisa nädalad, hakkame mõtlema, kas mu laps kooliteed tunneb, oskab vajadusel abi küsida, suudab ise valida ilmale vastavad riided ja need selga saada? Kas ta teab, mida teha, kui bussist maha jääb, kui telefoni pole? Kas ta tunneb ära selle, et talle tehakse liiga, ka siis, kui see on midagi muud kui kergesti ära tuntav vägivald, nagu löömine või karjumine? Ühesõnaga, mõistame, et kooliküpsus, nagu ka küpsus üldiselt, on midagi palju enamat kui vaid faktiteadmised.

Sageli oleme vanematena pannud õpetajate õlgadele koorma, nagu vastutaks nemad lapse kooliküpsuse eest: vähemalt selles klassikalises, faktiteadmiste mõttes. No, et kui lasteaias pole suudetud ikka lapsele tähti selgeks õpetada, siis on midagi valesti. Head õpetajad, lapsevanemana tahan öelda, et enamasti on see mõte peast läbi lipsanud ikka vaid paanikahoos: siis kui avastame, et kõigi muude „väga tähtsate ja edasilükkamatute“ tööde kõrval on laps jõudnud koolimineku ikka ja me pole kindlad, kas ta hakkama saab. Pärast paanikahoo möödumist saab enamik meist aga aru, et see oli meie hirm, et oleme ise õige aja maha maganud. Loomulikult on lasteaial toetav roll kooliküpsuse saavutamisel, kuid eeldused ja võimalused tuleb luua kodus.

Paanika ise on aga tegelikult hea – see näitab, et lapsevanem tunneb vastutust lapse õpetamise eest. Võimalik on, et vanematel napib lihtsalt teadmisi ja oskusi? Need on olemas õpetajatel. Seega, jagame, aitame, teeme koostööd!