Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Kuidas õppida kaasajal?



Kuidas õppida kaasajal?
Sirje PihtFoto: TLÜ

Olen viimasel ajal palju mõelnud, kas olulisem on õppimine või õpetamine? Kas neid mõisteid ja tegevusi saab üldse võrrelda?

Elu õpetab ja vasikanahk koolitab. Nii ütleb rahvatarkus. Küllap on selles ütlemises oma tõetera. Sageli räägitakse ka heast õpetajast kui millestki ülimast. Kui aga püüame täpsemalt kirjeldada, mis iseloomustab head õpetajat, siis jääme jänni.

Pikaajaline õpetamiskogemus on mulle selgeks teinud, et tegelikult olen ma ise kogu aeg õppija – lapsepõlves, noore õpetajana, õpetaja-metoodikuna, õppejõuna, õppekirjanduse autorina, abikaasana, emana ja vanaemana.

Iga uus eluetapp paneb mind mõtlema ja tegutsema uuel moel, avab silmad ja aitab mõista, miks on asjad nii, nagu nad parasjagu on. Ma nõustun väitega, et õppimine on väga oluline ja elu läbiv protsess.

Oleme huvi sütitajad

Üha enam kuuleb haridusinimesi rääkimas muutunud õpikäsitusest. Kolleegidega oleme arutanud, et õpetamine ülikoolis vajab muutust. Tänapäeval ei saa me olla loengu pidajad, vaid peame sütitama üliõpilastes huvi ise õppida-avastada-teada saada.

Me soovime, et üliõpilased loeksid, mõtestaksid ja analüüsiks loetut ja mõistaksid loetu olulisust enda õppimise seisukohast. Kõlab uhkelt! Aga kuidas muutust tegelikult ellu viia? Olles ise õppejõud, mõistan suurepäraselt, et muutus algab minust, minu enda soovist ja valmisolekust.

Seotud lood:

Teame kõik, et üheselt kehtivat ja ainuõiget õppeviisi pole olemas. Õppemeetodite või võtete rakendamisel on otsustav roll õpetaja isiksusel ja sellel, kuivõrd ta oskab ja suudab arvestada õppijatega.

Mitte vaid uued teadmised

Õppimise ja õpetamise protsessis on kõige olulisemal kohal suhted. Õpetaja, aga ka õppejõud peab looma nn usaldusväärse õhkkonna, et õppija oleks valmis kaasa mõtlema ja tegutsema. Õpetamiseks on vajalikud pedagoogilised teadmised, arengupsühholoogia mõistmine, alles seejärel saame hakata läbi mõtlema, mida ja miks õpetusse planeerida. Alles seejärel, kui õppija mõistab, miks midagi õppida on vaja, saame rääkida õppeprotsessist.

Kui ma küsin endalt, mis on õppimine, siis ühe selgitusena võin välja tuua, et õppimine on protsess, kus omandame uusi teadmisi, aga mitte ainult. Me õpime omandatut rakendama, analüüsima ja hinnanguid andma. Õpime omandatud kasutama täiesti uues olukorras. Me saame pädevamaks ja omandame igapäevaelus toimetulekuks uusi kogemusi.

Sirje Piht, algõpetuse lektor
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut

Loe rohkem õpetaja bakalaureuse- ja magistriõppest.