Lugegem veebitekste kriitilise pilguga!

Informatsiooni üleküllus, vale- või libauudised (fake news), allikateta väited, klikkide kogumiseks sepistatud pealkirjad (clickbait), sotsiaalmeedias levivad kõla- või kajakambrid (echo chambers) on ilmselt ainult mõned näited paljudest nähtustest, millega igapäevane internetikasutaja teadlikult või mitteteadlikult on kokku pidanud puutuma.

Enne kui küsida, kuidas nende nähtustega toime tulla, võiks uurida, kas see on üldse vajalik. See ilmselt oleneb informatsiooni sisust – kui ma otsin internetis tänaseks õhtusöögiks retsepti ja õhtul pärast söömist ilmneb, et see retsept küll kuhugi ei kõlvanud, siis ilmselt sellest midagi väga hullu ei ole – tulevikus ma lihtsalt seda retsepti enam uuesti ei proovi ja võib-olla väldin ka veebilehekülge, kust selle leidsin.

Kas ikka kõlbab kasutada?

Teine lugu on siis, kui näiteks tudeng teeb oma lõputööd ja kogub sinna valimatult infot, mida on leidnud Google’st, Wikipediast, populaarteadusliku blogi lingi kaudu, mida sõber Facebookis jagas jne. Siis võiks juba väita, et enne kui infot serveerida, tuleks veenduda selle kõlbulikkuses (praeguse näite puhul teaduslikkuses).

Allikate kriitilist hindamist tuleb kindlasti kasutada näiteks arstitöö puhul – kui arst hakkab diagnoosi panemiseks oma patsiendi sümptomeid guugeldama, peaks ta seda kindlasti tegema kriitilise pilguga ning mitte pimesi uskuma esimest otsitulemuste linki ainult seetõttu, et see on teistest tulemustest kõrgemal.

Kuidas siis teha kindlaks, et internetist leitud informatsioon on enam-vähem tõene ja asjakohane ning ei ole sinna pandud klikkide kogumiseks või kellegi isikliku agenda täitmiseks (pool)valesid ning muud jama?

Selleks on mõned võimalused.

1) Allikate hindamine. Ole kriitiline järgmistel juhtudel:

teadusuudiste puhul – kas uudis või blogipostitus viitab ka originaaluurimusele? Kui uudises ei ole viiteid originaalallikale, tasuks uudise väärtuses kindlasti kahelda. „USA teadlased leidsid eelmisel aastal, et...“ ei ole originaalallikale viitamine, kindlasti peaks uudises olema ka otselink või teadusartikli pealkiri/ajakirja info, kust seda on võimalik leida;

nn „ringviitamine“ – kui uudis viitab mõnele teisele uudisele, mis omakorda viitab kolmandale uudisele, ka siis tasuks olla skeptiline väidete kohta, mida uudises või blogipostituses esitatakse;

teadmise esitajaks võib vabalt olla ka „ekspert“, kellel antud valdkonnas erialateadmised puuduvad, näiteks alternatiivmeditsiini pooldaja väidab, et tema meetod on ainus, mis haiguse X või Y vastu aitab.

2) Ära ole passiivne meediatarbija, otsi loetu kohta kinnitust võimalikult paljudest erinevatest allikatest ja vaatepunktidest ning kujunda argumenteerides ise oma seisukoht. Oma seisukohta kujundades peaks arvestama, et see võib olla kallutatud varasematest uskumustest või kogemustest – proovi olla erapooletu.

3) Ära jaga pimesi edasi kõiki linke, mida sulle sõbrad sotsiaalmeedias jagavad – kuigi sõber võib tunduda tark ja tore, võib ka tema olla sattunud clickbait’i ohvriks – ta saadab edasi uudiste pilkupüüdvaid pealkirju uudisesse süvenemata ja õigsuses kahtlemata.

4) Mõtle, kas artikli, uudise või blogipostituse autoril on mängus isiklikud huvid või agenda? Uurides autori tausta lähemalt, võib tihtilugu märgata, kuidas lugu on esitatud mõne konkreetse mätta otsast ja on sügavalt subjektiivse varjundiga.

Hoolimata alguses toodud näitest ei pea aga olema tingimata arst või tudeng, et internetiallikaid kriitiliselt hinnata – see tuleb kasuks ka igapäevastel internetiotsingutel, kui tahame lihtsalt mõne teema kohta sügavamaid teadmisi omandada või uudistes loetust olulist edaspidiseks meelde jätta.

Tambet Teder, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu referent