Kuulume nende kollektiivide hulka, kes soovivad pingutada, aga mitte ka üle pingutada.
Tean, milleks meie muusikud võimelised on, ja püüan hoida oma soove sellest veidi kõrgemal, sest kui paigale jääme, langeme kohe tagasi. Meie läheme aga aina edasi, väikese sammuga küll, aga siiski. Minu jaoks on oluline, et me pole ainult mõnusalt koos aega veetev klubi, kes vahel mõne loo mängib. Pole mõtet teha midagi alla oma võimete.

Õhinapõhine orkester

Harjutame koos üks kord nädalas, aga kui tehnika nõuab järele aitamist, teeme rühmaproove, vahel ka pikemaid proovipäevi või laagreid ja nädalavahetusel muusikapäevi. Liiga sageli meil proove teha ei õnnestu, kõik ju õpivad või käivad tööl ja tegelevad muude hobidega. Orkestrisse kuuluvad valdavalt need, kelle kohta kehtib ütlus „Kes teeb, see jõuabˮ. Me mängime koos, sest see teeb meile rõõmu. Oleme õhinapõhine orkester. Kui me oleme ise rõõmsad, meile meeldib see, mida teeme, siis tõmbab see kaasa ka publiku. Muidugi tuleb sisse eksimusi, aga kui me teeksime muusikat ainult muusikateadlaste tarvis, muutuks see varsti väga igavaks.

Oli aeg, kui mängisime palju filmimuusikat, sest see on pigem lihtne ja lood lühikesed, aga me liigume suunas, et ükskord mängida terve sümfoonia algusest lõpuni. See eeldab, et mängija oleks pillist piisavalt üle, ja nõuab väga pikka ettevalmistust. Enamik ülikoolide orkestreid õpib selgeks tavaliselt kaks sümfoonilist kava aastas ja annab nendega mitu kontserti, Euroopas ollakse sellega harjutud. Meie aga oleme avatud paljudele žanritele filmi- ja estraadimuusikast klassikalise muusika suurteosteni ja esineme üle 20 korra aastas. Teeme nii täispikki kontserte kui ka väiksemaid esinemisi lühemate kavadega. Kui soovid kuulajaid sütitada, tuleb esinemist harjutada. Sümfooniaga on muidugi keerulisem. Heliloojad on neid kirjutades arvestanud professionaalse orkestriga ja lubanud fantaasial lennata. Tehnika valdamise kõrval on esitamiseks vaja ka vaimset valmisolekut.

Sõbrad tulevad appi

Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester on järjest kasvanud, mängijaid on lisandunud nii Eestist kui ka välismaalt. See pole vaid üliõpilaste orkester, vaid siin on ka õppejõude ja vilistlasi. Vajaduse korral kutsume esinemistele appi sõpru. Iga hooaeg on erinev ja tegijad vahetuvad. Säravad hetked on seotud ka nende mängijatega, kes on kaasa löönud vaid lühikest aega. Hollandist tuli Tallinnasse õppima endine professionaalne metsasarvemängija, kes täiendas end siin hoopis teisel alal. Meil tekkis aga niisugune side, et kui me orkestriga Hollandis „Carmina Buranatˮ esitasime, tuli ta seal appi terve professionaalsetest muusikutest koosneva metsasarverühmaga. Vaat see oli alles võimas! Muidugi sõltub palju dirigentidest: kui kiired ajad neil parajasti on, kuidas nad on suutnud muudest ettevõtmistest taastuda ja milline on nende meeleseisund. Meil on kaks dirigenti – mina ja Jüri-Ruut Kangur. Tihti imestatakse, kuidas me kahekesi rollid ja lood jagatud saame, aga meil on see alati hästi sujunud.

Dirigent näitab suunda

Dirigendid peavad muusikuid motiveerima, näitama suuna, kuhu liikuda, särama ja kaasa tõmbama, mõnikord ka töörahu hoidma. Meil on suur kollektiiv ja kui selle sees omavahel asju liiga hoogsalt selgitatakse, muutub see väsitavaks. Mõnikord aitab hea nali. Loodame, et orkester tegutseb veel pikka aega. Juba sümfooniaorkestri nimetus on suur motivaator, et siia mängima tulla. Tähtis on, et otsiv vaim ei manduks.

Jaga
Kommentaarid