Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Siidivaht ühendas kahe ülikooli mõttemaailmad



Siidivaht ühendas kahe ülikooli mõttemaailmad
Foto: TLÜ

Tallinna Ülikooli uue aine ELU projekt “Mikroskoopiline elu” tõi kokku Tallinna Ülikooli (TLÜ) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tudengid, kes muuhulgas tegid prototüübi valgustile, mille sees on siidivaht.

Projekti üle arutlevad EKA tekstiilidisaini magister Marie Vinter, TLÜ molekulaarse biokeemia magistrant Marko Veinbergs ja projekti juhendaja, bioloogia õppesuuna juht Kairi Tammoja.

Kuidas te selle teemani jõudsite?

Marie: Ma kirjutasin oma magistritööd ja kuna teema tundus huvitav, otsustasime Kairi Tammojaga võtta selle ELU projekti fookuseks. Siit kasvas välja ka minu magistritöö, kus uurisin ämblikusiidi. Järgnesid materjalikatsetused, eksperimendid ja interdistsiplinaarse koostöövormi analüüs ning kirjeldus ELU projekti näitel.

Töö eksperimentaalse poole tegingi TLÜ-s, ka interdistsiplinaarsuse näitena kasutasin ELU projekti. Analüüsisin omavahelisi suhteid, seda, kuidas ilma n-ö konkreetse juhita projekt lõpuni jõuab, millised on sel juhul valupunktid, kuidas dünaamika toimib.

Miks just siid?

Kairi: Siidivalku kasutasime mudelina seepärast, et ämblikusiid on üks kõige tugevamaid looduslikke materjale, kõige tugevam looduslik kiud. Kuna Eestis ei leidu ämblikke, kes seda toodavad, kasutasime siidiussi kookoneid, mis saabusid Hiinast ja Peruust. Alustasime tõesti väikese siidiussi kookoniga, siis muutsime selle struktuuri erinevate keemiliste reaktsioonide abil näiteks kileks, mis võib tulevikus olla second skin’i sarnane tark materjal. Teine asi, mida kasutasime, oli lüofiliseerimine, külmkuivatuse meetod, kus vedelast siidilahusest saadakse vaht.

Seotud lood:

Marie: Lüofiliseerimise puhul oli võluv see, et väga lühikese ajaga sai munavalget meenutavast vedelast valgust lüofiliseerimismasinas imeilus tahke siidivaht. Protsess oli vist meile kõigile alguses nii hoomamatu, et kui see juhtus, oli see meie jaoks tõeline ime.

Marko: Meie silme all seisis lüofiliseerimismasinas väike läbipaistev anum. Ühel hetkel tekkisid sinna väikesed mullid – nagu hakkaks vesi keema minema. Siis järsku hakkas anuma sisu vahutama nagu üle keev piim. Masinas olnuks nagu võimas torm, siis aga kõik otsekui tardus, jäätus. See oli hästi ilus.

Mis oli projekti eesmärk?

Kairi: Minu eesmärk oli tuua teadust lähemale inimestele, kes ei ole reaalteadusliku mõtlemisega, kelle jaoks tunduvad need asjad hirmsad, ja anda projekti tulemusele ilus ja õhuline hoomatav vorm.

Marko
: Kui ühtepidi viia teadus kunstilise mõtlemisega inimeste juurde ja muuta see hoomatavamaks, siis tegelikult käis see ka teistpidi: tuua kunstiline mõtlemine labori- ja arvutikeskkonda, näidata, et ei ole see lõputu Exceli tabel ja standardhälbed, vaid ongi suures osas ainete kokku valamine ja katse-eksitusmeetod.

Mis oli projekti tulemus?

Marko: Prototüübina valmis väike valguselement, millel võiks olla näiteks öölambi funktsioon, kuna siid ise on heade optiliste omadustega – sillerdus ja vikerkaarevärvid. Lisaks on see valgus ühelt poolt külm, teiselt poolt ka soe, looduslik. Luua n-ö sisustuselemendina lamp, mis sisaldaks siidivahtu, oleks väga efektne.

Marie
: Oleme harjunud seda materjali hoopis teistmoodi nägema, kujutame ikkagi ette riideid. Me ei suuda kujutleda, milline see võiks olla vahu kujul, mida siidivaht endast kujutab.

Kairi: Kui meil on vaht ja selles LED sees, siis oleme pimedas nagu kookoni sees, kuna siidi struktuuri kõik jooned peegelduvad seintel ja lael.

Mis olid kõige suuremad väljakutsed?

Marko: Vast üks suuremaid oli, kuidas leida ühist aega. Kuna meie katsed protsessis siidi lahustamisest kuni vahule ajamiseni pidid toimuma mitu päeva järjest, oli vaja iga paari tunni tagant vett vahetada ja kontrollimas käia.

Mida te projektist õppisite?

Marie: Seda on nii palju (naerab). Ma õppisin oma tööd paremini struktureerima ja mõnd teist vaatenurka just metodoloogiliselt oma töösse rakendama.

Marko
: Ma näen meie projekti näitel, et interdistsiplinaarsusel on väga suur potentsiaal jõuda väga kaugele. Poole aasta jooksul, mil intensiivselt tööd tegime, saime valmis visandi, millel on suur potentsiaal edasi minna. Kindlasti ei tohi lõpetada lihtsalt sellepärast, et ELU sai läbi.

Mida EKA ja TLÜ koostöö andis?

Marko: Kindlasti tooksin välja esitlemisoskuste ja -võimaluste mitmekesisuse. Kui meil instituudis on lõputöö puhul slaidid, jutt, küsimused, punkt, hinne, siis tegelikult saab seda teha palju kaasahaaravamalt. Presentatsioon, mille kõrval on näitus, mida saab vaadata ja käega katsuda. Sealt kindlasti tekib palju põnevamaid küsimusi ja palju põnevat arutelu.

Marie
: Lisaksin analüütilise lähenemise ja asjade protokollimise. Kasutasime fotosid, sest telefoniga on protsessist väga lihtne pilti teha. Pärast oli protokollimisel sellest pildimaterjalist palju abi.

Kairi: See on esimene kord ülikooliõpingute ajal, kus tudengid saavad projektis osalemise ja selle juhtimise kogemuse. Tavaliselt on loodusteaduste erialadel kas välitööd koos juhendajaga või siis laboratoorne töö koos juhendajaga, kes on sul n-ö kõrval ja eksperdina toetab sind.

Elu projekt on tähtis ka seepärast, et inimesed õpivad oma vigadest ja õnnestumistest kõige paremini. Ebakindlusega hakkama saamine annab tohutu enesekindluse, teadmise, et sa võid nullist alustada, kõik läbi mõelda, õiged koostööpartnerid leida, teha ükskõik mida. See on hästi tähtis.

Marie
: Minu jaoks oli huvitav, et kui ma tavaliselt olen harjunud oma disainiprotsessidesse kaasama insenere, kes on välja töötanud mingisuguse süsteemi, mille ma saan võtta ja oma töösse panna, siis siin pidin ise väga aktiivselt osalema. See oli super, sest muidu ei oleks ma aru saanud, kuidas asjad tegelikult käivad. See, et sa saad ise õhtuti laboris tööd teha, oli väga avardav.

Kairi
: Teine EKA tudeng Egle Lillemäe rõhutas korduvalt, et neil tehakse tihtipeale väga loomingulisi asju absoluutselt ilma teadusliku lähenemiseta. Konkreetseid protokolle kasutatakse kas väga vähe või vähemalt ei seletata detaile lahti. Koostöös teadlastega on aga võimalik süstemaatilisemalt läheneda, kõiki neidsamu loomingulisi protsesse kaardistada ja analüüsida. See lisab disaineri loomeprotsessile täiesti uue teadmiste dimensiooni.

Marie
: Jah, nõustun. Ühest küljest sain praktilised tulemused, analüütiliselt lähenes ja protokolle lugedes sain aga aru, et tegelikult see materjal ei ole mitte lihtsalt ilus, vaid sellel on palju rohkem funktsioone. Ainult EKA-s oleks see jäänud lihtsalt ilusaks, võib-olla üheplaanilisemaks.

Marko
: Kui nüüd poeetiliselt läheneda, siis neil on vaja struktuuri ja meil on vaja struktuuri lõhkumist.

Marie: TLÜ tudengid oskasid küsida küsimusi, mille peale EKA tudengid ei oleks elu sees tulnud ja vastupidi. Mõttemaailmad on lihtsalt nii erinevad.

Kairi
: Jah, mõlemad pooled hakkasid täitma lünki, mis erialadest tulenevalt maailmapildis on. Mina kavatsen EKAga kindlasti edaspidigi koostööd teha. Sellest oli juba kaitsmistel juttu, et EKA ja TLÜ koostöö annab mõlemale poolele hästi palju.

Prototüübina valmis teil lamp. Millised on edasised plaanid?

Marie: Rääkisime just Markoga, et võiks koostööd jätkata, ideed kuidagi edasi arendada, sest oleme jõudnud väga huvitavasse punkti, ent aeg sai otsa. Potentsiaali edasi minna aga on, seda väga mitmes erinevas suunas.

ELU projektide väljatöötamist toetatakse projekti "TLÜ TEE ehk Tallinna Ülikool kui targa eluviisi eestvedaja" tegevuste raames