Tanel juhtis teise semestri lõpus üht stsenaariumianalüüsi workshop'i. Olen aga temalt ka varem erinevate projektide tarbeks nõu küsinud. Kunagi vist isegi pakkusin, et kui tal peaks oma tulevastel võtetel mingi ametikoht vaba olema, tuleksin hea meelega appi.

Ja noh, siis nii muuseas, minu küsimuste vahel, küsis ta, mida ma järgmised kevad-suvi-sügis-talv-kevad-suvi teen.


Pikalt polnud vaja mõelda

Ametlik ametinimetus on mul režissööri assistent. Et segadust vältida, pean täpsustama, et see pole ei režissööri esimene ega ka teine assistent, kes võtteid organiseerib ja kontrolli all hoiab. Olen üldises tervikus pigem nähtamatute töökohustustega.

Proovin olla Taneli n-ö väline kõvaketas, salvestada kogu infot, mida Tanel peaks teadma nii olmelistes kui ka sisulistes küsimustes – kogu selle võttemelu sees kipuvad asjad ununema. Olen oluliste asjade unustamist ka oma projektide puhul valusalt kogenud.
Kuna „Tõde ja Õigus“ on äärmiselt suuremahuline projekt, kogun ma iga võttepäeva lõpus oma kätte kogu filmitud materjali, et vajadusel võtteplatsil talle varem filmitud kaadreid näidata, et stseenide üleminekute sujuvuses veenduda.

Aga näiteks mõnel massistseeni võttepäeval tekib mul võimalus ka taustanäitlejaid juhendada. Mõnel päeval töötan koos second-unit-meeskonnaga, kellega samal ajal, kui Tanel oma põhimeeskonnaga mõnda stseeni filmib, midagi muud filmime. Olgu need siis detailkaadrid, droonikaadrid või kaadrid, kus lausa loomad oma näitlemisoskusi proovile peavad panema.


Võtteplatsil lihtne ei ole

Võttepäevade ülesehitus ei erine oluliselt sellest, mida me koolis õppinud ja harjutanud oleme. Kaadri ettevalmistus, proov, võte, kaadri ettevalmistus, proov, võte jne. Suurim erinevus on vast selles, et tehnika ja inimesed liiguvad lihtsalt tohutult palju kiiremini ning režissööril on palju lihtsam oma tööle keskenduda.

Aga see ei tähenda, et „Tõe ja õiguse“ võtteplatsil lihtne oleks. Pikad vahemaad, sõnakuulmatud loomad ja ettearvamatu ilm teevad oma töö, rikuvad paberil töötavaid plaane. Ühel võttepäeval käis läbi sillerdav päike, seejärel vihm ning kirsiks tordil ka rahe, mis päris mitu kallist töötundi röövis.
Aga need ei ole mingid uskumatud probleemid. Soovitan vaadata dokumentaali „Hearts of Darkness: A Filmmaker's Apocalypse“ ning näha, kui keeruliselt Coppola „Apocalypse Now“ võtteplatsil elu kulges. Meil läheb üldiselt väga sujuvalt ja pingevabalt …


Uued teadmised ja kogemused

Ise aga püüan selle projektiga võimalikult palju erialalisi teadmisi ja kogemusi täiendada. Loodan arendada näitleja juhendamise oskusi, piiluda kõrvalt, kuidas üks professionaalne režissöör oma karaktereid vormib.

Ühtlasi tahan saada kogemust mõistmaks, kuidas sellise suure filmi korralduslik ja meeskondlik n-ö masinavärk reaalselt töötab, kuna tudengifilmides on kõik palju rohkem kompresseeritum.
Kõige enam ootan aga esilinastust, et näha kõikide nende tuhandete kaadrite kokku monteeritud ja helindatud tervikut, et näha, kuidas platsil tehtud otsused valmistootes töötavad.

Usutles Tõnis Pill, BFM-i filmikunsti õppekava kolmanda kursuse režissööritudeng.

Jaga
Kommentaarid