Progressiusk ei ole kunagi olnud süstemaatiliselt sõnastatud ideoloogia, kuid seda võib tunnetada ja eestlaste igapäevaelus lihtsasti märgata. „Enamasti väljendub see kolmes valdkonnas: me võime uskuda majanduslikku arengusse, teadmiste ehk epistemoloogilisse arengusse ja poliitilisse arengusse,ˮ alustab Liisi Keedus oma uurimistöö kirjeldamist. Neist kolmest viimasele – ja kõige vastuolulisemale – keskendub ka tema enda uurimishuvi.

Tegelikkus ei käi aga progressiusuga tihti ühte sammu, justnagu ei käi enamasti käsikäes ka unistused ja tegelikkus. Selle ilmekaks näiteks toob teadlane kaks maailmasõda, mille puhul kõik see, mida inimkond aegamööda arendanud oli, viis tervet maailma puudutava konflikti ja hävinguni. „Just esimesele maailmasõjale järgnenud allakäigust sai võtmeimpulss mitmetele uuenduslikele ühiskonnakriitilistele ja teoreetilis-metodoloogilistele hoobadele,ˮ kirjeldab Keedus uurimistöö peamist hüpoteesi.

Kriis kui võimalus või vajadus luua uut

„Sageli esitame ühiskonnateaduslikku mõttearengut kui uute ideede väljakasvamist vanadest, nende kummutamist intellektuaalsel või teaduslikul tasandil. Vaadeldes 20. sajandi ühiskonna- või humanitaarteadusi, on näha, et rangelt teaduslikuks peetud meetodid või mõisted on välja kasvanud teadlaste ühiskondlikest ja poliitilistest probleemidest,ˮ selgitab Keedus ja lisab, et maailmasõda mõjutas teadust samamoodi kui kunsti, filmi, muusikat ja kirjandust.

„Ka teaduses oli oma avangard, muutusid meetodid ja mõtlemine. Sel ei ole ainult teoreetilised, vaid ka kogemuslikud põhjused. Selle aja kõige uuendusmeelsematel teadlastel oli väga raske leppida, et enne maailmasõda toiminud teadus ei aidanud enam mingil moel uusi ühiskondlikke probleeme mõista või lahendada,ˮ selgitab Keedus ja lisab, et olles teadlane, tuleb tihtipeale uutmoodi mõelda, et oleks võimalik ühiskonnaga dialoogi astuda.
Kui olemasolevad meetodid ja vana paradigma uues ühiskondlikus olukorras orienteeruda ei aita, tuleb kritiseerida vanu ja luua uusi lähenemisi. Kõige efektiivsem motivaator ongi ehk ühiskondlik kriis.

Kas sünnib uus Euroopa mõttelugu?

Liisi Keedus uurib oma töös esimese maailmasõja järgset Euroopa teaduslikku ja poliitilist mõttelugu. Üks laiem põhjus, miks tema mõte ja uurimistöö ettepanek eriti positiivset tagasiside on leidnud, on soov lisada Euroopa mõtteloole Ida-Euroopa ja Venemaa osa. „Kui varem räägiti Euroopa mõtteloost, mõeldi pigem Lääne-Euroopat,ˮ sõnab ta. Küll on aga tulevikus põhjust rääkida terve Euroopa mõtteloost, mõeldes selle all ka Ida-Euroopat ja Venemaad.

Teine suur eesmärk on vähendada poliitilise ja ideede ajaloo vahel valitsevat lõhet, mis tekib nende valdkondade eraldi käsitlemisest. Loodetavasti on meil peagi võimalus kaasa elada selle lõhe vähendamisele, et selgitada nii valitsevate kui ka revolutsiooniliste ideede mõju ajaloole.

Jaga
Kommentaarid