Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Eestlane Kreeka haiglas praktikal: kodumaa EMO-d on siinse kõrval paradiis!

 (25)

Kelly Kivirand
Kelly KivirandFoto: erakogu

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi stardib sügisel taas! Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas võõrad maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma looga alustab Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppiv Kelly Kivirand, kes on Kreekas Papageorgiou üldhaiglas praktikal.

Eelmisel esmaspäeval oli mul tutvumispäev Papageorgiou üldhaiglas, mis sujuvalt muutus üle esimeseks praktikapäevaks. Ütlen kohe ruttavalt ette, et arvatavasti hakkab haigla postitusi vähe (kui üldse) olema, sest patsientidest ma ei taha ja suurelt osalt ka ei või rääkida. Kogu üldise info ja emotsioonid proovin selles postituses välja tuua.

EMO-d töötavad graafiku alusel
Niisiis, tegemist on haiglaga, mis on minu elukohast (kesklinnast) umbes 40 minuti bussisõidu kaugusel ja tegemist on ikka päris piraka asutusega. Kui ma õigesti aru sain, siis haigla sai valmis 2000 aastate alguses ning tegemist oli (võimelik, et ka praegu) poolenisti riikliku ning poolenisti erahaiglaga. Tänu sellele pidid sinna tööle võetav personal valdama ka kõik mingil tasemelt inglise keelt. Just sellepärast saadetakse pea kõik Erasmuse meditsiini ja tervishoiu tudengid just sellesse haiglasse praktikat tegema. Minu osakonnaks on EMO (erakorraline meditsiini osakond) ning osakonnad, mis jäävad EMO alla (nt päevakirurgia), esmaseks prioriteediks on siiski teha praktikat EMOs, kuid kuna selles haiglas on EMO avatud 24 h iga 4 päeva tagant (koorumust jagatakse 4 suure haigla vahel, kes siis vastavalt graafikule katavad kordamööda kõiki päevi), siis tulebki mul peaagu pooled päevad kuskil mujal veeta.

Loe veel

Seotud lood:

Haiglas käin kaks korda nädalas ning üks päev on umbes 8 tundi pikk. Kuigi koormus on võrreldes teiste praktikatega väiksem, tuleb mul kauge vahemaa tõttu ärgata igal praktika hommikul kell 5.50, sest vahetus hakkab kell 7.30. Kui Eesti haiglates on pigem kombeks 12 tunnised vahetused (juhtub ka 8 tunniseid), siis siin tehakse pigem 8 tunniseid vahetusi, EMO-s lausa nii, et hommikune ja öine meeskond on samad (ehk 8 tundi hommikul tööd, 8 tundi lõunal vaba ja 8 tundi öösel tööd). Minu jaoks on tegemist ka ühe suurima EMO-ga, kus ma üldse kunagi olnud olen.

Arstid ja õed peaksid kindaid kandma!
Minu esimesed kolm päeva on olnud ee... huvitavad? Näiteks, juba on kaks inimest minuga vene keeles rääkinud, nad ise väidavad seda mitte eriti oskavat, kuid minu tasemest on nad kõvasti üle. Enne haiglasse minekut kuulsin Kreeka haiglatest pigem õudusjutte, eriti hügieeni osas. Nii palju kui hetkel olen näinud, siis selles haiglas (mis peaks olema üks parimatest selles linnas) on varustus hea (kuigi kindad võiksid olla paremast materjalist ja saadaval erinevates suurustes), kuid hügieen on nii ja naa, oleneb väga õest ja arstist, olen näinud nt väga usinat kinnaste kasutamist kui ka mitte üldse kinnaste kasutamist, mis vere võtmisel jne on tegelikult asi number üks, mida peab tegema.

Seega, kui keegi hakkab teilt kunagi verd võtma või süsti tegema ilma kinnasteta, siis teil on õigus kaitsta oma keha ja tervist ning paluda õel/arstil kindaid kanda. Uskuge mind, te ei kujuta ette, mida õed nende näpukestega on kõike näppima pidanud.

Samuti on siin kasutusel mõned teised võtted näiteks EKG (näitab südametööd) tegemisel ja verevõtmisel, mis mulle koolis õpetatud põhjal ei ole just kõige korrektsem tegevus.
Samuti loetakse ka veresuhkru ühikuid teistmoodi (nende ühikud tuleb jagada 18-ga, et saada meie ühik), mis on segadusttekitav, kuid õnneks varasem Türgi praktika õpetas mind sellega toime tulema.

Meeletu järjekord
Lisaks oli minu jaoks EMO-s olev inimeste järjekord meeletu, ausalt, Eesti EMO-d on selle kõrval puhas paradiis, kui hakkasin lähemalt patsiente jälgima, siis väga väga väga paljud olid tegelikult seal kaebustega, millega meie riigis võiks ja peaks tegelema perearst. Siin rääkis mulle üks õde, et paljudel kas pole paerearsti või on nendega mingi muu häda. Igatahes, inimesed tulevad kõik EMO-sse ja koormavad personali oma väikeste muredega ikka mõnuga üle, nt külmetushaigus, maha tulnud varbaküüs ja põiepõletik pole probleemid millega EMO-sse joosta, EMO on mõeldud erakorralisteks tõsisteks juhtumiseks, nagu näiteks luumurd, sügav haav, mis vajab õmblemist või infarkt.

Minu jaoks oli naljaks ka see, et patsiendid, kes saabuvad kiirabiga, ootavad täpselt samamoodi elavas järjekorras, välja arvatud need, kelle seisnud on tõesti kriitiline. Niisiis tööd ja sagimist on EMO-s palju ning kuna ma kohalikku keelt ei valda ja mul on iga päev uus juhendaja (vähemalt sellel nädalal oli), siis on iga päev kui uus väljakutse ning raske on kuskile jaole saada, kuna juhendaja ei tea milleks mina võimeline olen ning mina ei saa keelebarjääri tõttu aru, mida täpselt tegema peaks. Seega, ilma ilustama, mõni päev on kohe väga raske ja üksildane, kuid alla ma ei anna ning üritan ikka päev korraga edasi liikuda!
Cheers!

PS! Kui tahate näha haiglat ja EMO ka oma silmaga, siis kindlasti vaadake minu viimast VLOGi:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare