Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Kuidas ma Ukrainas viinamarjaistandust taaselustasin

 (2)

Kuidas ma Ukrainas viinamarjaistandust taaselustasin
Signe Kangur

Arengukoostöö Ümarlauast saadab igal aastal vabatahtlikke arenguriikidesse. Sel aastal oli neil üks projekt ka Eestile väga lähedal, kuid ettevaatlikke eelarvamusi tekitavas Ukrainas. Vabatahtlik Signe käis väikeses Lviv'i linnas viinamarjaistandust taaselustamas. Signe kirjutas oma kogemusest ka väikese kokkuvõtva artikli.

Hüpe tundmatusse
Jaanuarikuu lõpus sain sõbralt kõne, kes rääkis õhinaga GLEN programmist ja võimalusest minna vabatahtlikuks Ukrainasse. Ühes projektis osalemiseks oli eeliseks keskkonna- ja maastikukujunduslikku haridus, mistõttu ta arvas, et sobiksin hästi kandideerima. Minule tundus see kõik liiga ootamatuna, kuid saades hetke rahulikult projekti sisusse süüvida, hakkas asi üha enam mulle meeldima – erialane töö üsna ohutus Ukraina kandis, sakslasest kolleeg ning põnevad koolitusnädalad. Saatsin oma paberid, käisin intervjuul ja osutusingi valituks.
Kui andsin lähedastele teada, et olen kolmeks kuuks Ukrainasse suundumas, nägin loendamatuid kordi juuksepiirini kergitatud kulmupaari. Eriti üllatav oli uudis minu perekonna jaoks. Esialgu sain ema käest kategoorilise „Ei“ reaktsiooni, kuna Ukrainas on olukord endiselt kriitiline. Kui tulin lagedale, et lähen Lviv’i Lääne-Ukrainasse ehk sisuliselt Poola piiri äärde, jäi ta lõpuks rahule. Fakt, et piirkond asub sõjatsoonist 1000 kilomeetri kaugusel, oli aksepteeritav.
Tegelikult ei osanud minagi kogu programmist suuri kujutlemaid luua, kuna ükski Eesti vabatahtlik ei olnud varem konkreetse Ukraina organisatsiooniga tööd teinud. Igaks juhuks hoidsin ootuste osas madalat profiili, et oleks suurem šanss positiivselt üllatuda.

Loe veel

Seotud lood:

Igapäevaelu ehk mis me korda saatsime
Töötasin kolm kuud toreda saksa neiuga Park Znesinnya administratsioonis, mis koosnes kümmekonnast inimesest ja vähemalt kolmest direktorist. Idee oli taaselustada viinamarjataimede kasvatamine linnapargi lõunanõlvadel. Ajalooliselt olla selline maakasutus seal olnud ning nüüd oli meie ülesanne teha uurimistööd, kavandada projekti tegevused, leida koostööpartnereid ja teavitada kohalikke, et selline kogukonna aia projekt on tulemas. Tähtis oli, et peale meie lahkumist läheks töö edasi, sest kolme kuuga jõudsime teha vaid algatavad sammud, natuke teavitustööd kohalike seas ning kirjaliku tegevuskava.
Õnneks leidsime kohaliku noorteorganisatsiooni, kes otsis omale pikemaajalist projekti ja nad võtsid eesmärgiks meie tegevustega edasi minna. Ka Lviv'i Põllumajandusülikool sai meie ametlikuks partneriks ning jäi lubadus, et kevadel saadetakse tudengeid parki viinamarjaterrasse rajama.

Rännak ajas tagasi
Kohapealne elu pehmelt öeldes retro. Sööklas arvutati siiani abakusel, kommi sai osta paberist tuutu sees ja põhiline automark liikluses oli Lada. Mootori heitgaasi filtreerimissüsteemidest ilmselt ei oldud kuuldudki, sest ühistranspordi sõidukite ümber oli alati sinimust pilv. Sanitaarnõuete standarditeni jõudmiseni on veel pikk tee minna, eriti rongijaamades ning avalikes kohtades. Harva nägi ametiasutuste kontorites uuemaid arvuteid.
Küll aga lapsepõlve meenutavad maiustused ja üleüldse toit oli odav ja imemaitsev. Kultuurielu kihas! Käisime viis korda ooperimajas etendustel, sest väga head rõdu- või lausa loožikohad maksid umbes 6 eurot. Ballettide ja ooperite kvaliteet oli suurepärane. Lviv’is käib elu alati täies hoos, igav seal kindlasti ei hakka.

Sisekaemus
Isiklikust vaatenurgast oli selline hüpe tudengipõlve kärtsu ja mürtsuga lõpetamine – kool sai ju suvel läbi ning millal enam jõuab selliseid hullusi teha, kui mitte nüüd. Kui käia täiskohaga tööl, võtta lemmikloom, remondilaen või mis iganes muu kohustus, siis on üha keerulisem leida võimalus lühiajaliselt lihtsalt ära minna.
Erialaselt sain korraliku kogemuse võrra rikkamaks – oskan nüüd ehk paremini hinnata ja väärtustada kõiki neid tehnoloogilisi võimalusi, mida kodumaal kasutada saame. Alates Maa-ameti täpsetest kaartidest kuni selge ja suuremalt jaolt elektroonilise bürokraatiani välja. Enda sisetundest lähtuvalt julgen küll õhutada teisigi sarnaseid väljakutseid vastu võtma. Kaotada ei ole midagi, ainult võita ja õppida.

Minu kogemus sai teoks Välisministeeriumi toel ning Eestis koordineerib GLEN programmi Arengukoostöö Ümarlaud. Kodulehelt www.terveilm.ee saavad peagi kõik huvilised 2016. aasta konkursi projektidega tutvuda!
Signe Kangur, GLEN 2015 vabatahtlik

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare