Klick-Klack kuul läbimas su pead, sealt kust mina tulen, kostub öösel karjeid“ niimoodi kõlavad Ottakringeris üles kasvanud räppari riimid. Jah, samast räpiloost tuntud Ottakringeri tänaval ehk rahva keeles 16th district'il asub ka minu uus kodu. Mis minuga juhtus, et ma juba 20-aastaselt sellisel tänaval lõpetasin?

Minu koridor Foto: Heelia Sillamaa

Maalilise Viini asemel kõhedale uulitsale
Pean tunnistama, et veel paar nädalat tagasi polnud mul aimugi sellest, et lõpuks saan ka mina alustada oma räppari või kirjaniku karjääri, sest nüüd olemas olemas lugu raskest minevikust halvas naabruskonnas. Nali naljaks, aga välisõpingute karm reaalsus jõudis mulle tõesti esmakordselt kohale alles siis, kui mind transportinud auto pööras maalilistelt Viini tänavatelt kõhedust tekitavale graffitiga kaunistatud baare täis uulitsale, kus pidi asuma minu tulevane kodu.

Halva aimduse tõttu uurisin kohale jõudes nii muu seas esimese asjana korterikaaslaselt, et kas Viinis siis ka mõni selline koht on kuhu üldiselt inimestel minna ei soovitata, mille peale vastas korterikaaslane rõõmsalt, et jah meie tänavat tõesti ei soovitata, aga neid kuulujutte levitavad lihtsalt rassistlikud inimesed.

Sellest lausest piisas, et jooksin kiirelt enda tuppa googeldama, millesse ma siis ennast seekord mässinud olin ja sain kiirelt korraliku õppetunni, et just nagu haigena ei tohiks haigussümptomeid googeldada, sest kõik märgid viitavad piinarikkale surmale, ei tohiks uude linna kolides ka oma elukohta googeldada. Minule isiklikult piisas esimesest artiklist, mille pealkirjaks oli Viini ohtlikuim tänav ehk elu Ottakringeril.
Mis edasi? Esimese öö otsustasin veeta sõbranna juures. Hommikuks polnud aga minu tänav endiselt veel aasta turvaliseima tänava tiitlit saavutanud ning mul tuli seista sama väljakutse ees.

Parim tänav silmaringi avardamiseks!
Otsustasin siis kaine mõistusega anda sellele ohtlikule tänavale aega ja vaadata kui hull see asi siis tegelikult on ja oh seda imet, vaatamata kõigele elan endiselt siin Viini ohtlikuimal tänaval. Miks? Kui aus olla, siis sainvajaliku õppetunni, kuidas enda arvates mõistliku inimesena usun naiivselt kõiki linnalegende ja vaatamata püüdlustele olla tolerantne kõigi vastu, on mul teatud eelarvamused endast erinevate isikute vastu.
Jah, ma pole enda tänaval kohanud veel ühtegi blondi ja sinisilmset tüdrukut ning öösel kostab siin vahel karjeid, kuid see eest olen ma kohanud vaid sõbralikke ja abivalmeid naabreid.

Pärast tähelepanelikku kuulamist olen mõistnud, et karjete asemel kostavad tuppa vaid ülemeelikute baarikülastajate kilked. Ja nii imelik kui see ka poleks, siis pimedas koju kõndides olen ma rahul, et elan kõrvalise tänava asemel kohas, kus liigub alati palju rahvast olenemata nende rahvusest, nahavärvist ja usust.
Mis kõige tähtsam, need inimesed tõesti ei hooli sellest, kas ma tulen Eestist või Türgist, nemad elavad rahulikult oma elu just nagu mina elan oma elu kedagi tülitamata.
Ma olen endiselt nõus, et kindlasti on Viinis paremaid kohti, kus elada, aga silmaringi avardamiseks ja eelarvamuste kummutamiseks pole paremat kohta kui minu tänav.

Foto: Heelia Sillamaa