Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Vahetustudeng Austrias: hirmuäratavad jõulutraditsioonid - jooksime piitsadega peksjate eest!

 (12)

Vahetustudeng Austrias: hirmuäratavad jõulutraditsioonid - jooksime piitsadega peksjate eest!
Foto: Heelia Sillamaa

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi alustab uuesti! Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu alustab TTÜ Tallinna Kolledži rahvusvahelise äritegevuse rakenduskõrgharidusõppe üliõpilane Heelia Sillamaa, kes 2015 sügissemestril õpib Erasmus+ programmi raames TTÜ partnerülikoolis Viinis, Austria

Kuu aega tagasi sain ma toidupoes suure üllatuse osaliseks, kui minule teada-tuntud armsate šokolaadi jõuluvanade asemel vaatasid mulle poeriiulilt vastu naeratavad jõulusaatanad. Naersin siis natuke omaette, et peaks järele uurima, mis huvitava Austria traditsiooniga need paganakesed siis nüüd seotud on, kuid unustasin selle loo peatselt. '
Mõned nädalad tagasi juhtus aga minuga jälle üks imelik lugu nende samade paganatega. Seekord juhtusin siis raamatupoes sarvikutega jõulukaarte märkama ja korra pealt kuulsin, kuidas minu selja taga seisev vanem härrasmees sosistas mulle vaikselt, et vahetult enne jõule tulevad Krampused mulle järgi.
Härrale endale tegi see kommentaar kõvasti nalja, minu jaoks oli tegemist vaid segadust tekitava lausega. Mida ma aga tõesti oodata ei osanud, oli see, et võõra härra ennustus läkski täide.

Armu ei anta!
Käisime sõpradega eelmisel nädalavahetusel järjekordsel Austria ringreisil ja sattusime armsasse linnakesse, millel nimeks Zell am See. Ööbimiskoht üles leitud ja asjad lahti pakitud, otsustasime ette võtta väikse jalutuskäigu järve äärde. Sinna jõudmiseks tuli meil läbida ka linnakese peatänav, kus paistis üks tavaline jõuluüritus toimuvat. Lähemale jõudes avanes meile aga eriskummaline vaatepilt - hirmuäratavates ja mitte Halloweeni stiilis armsates kolli kostüümides lapsed, vaid viimseni lihvitud paganate kostüümides lapsed jooksevad lehmakellad kaelas mööda tänavat ringi ja jagavad piitsahoope kõigile, kes nende teele ette jäävad.
Halastust ei tasu neilt maski taha varjunud lastelt kohe üldse loota, sest nii mina kui minu sõbrad said juba esimese viie minutiga jõuliste vitsahoopide osaliseks. Kuna tegemist oli tõesti hirmu ja valu tekitava asjaga otsustasime kõik siis paganate eest ära joosta. Kahjuks ei olnud ka see neile piisavaks märgiks, et järgi jätta, niiet mõned südikamad lapsed jooksid vaatamata meie põgenemiskatsetele lehmakella helinal meile järgi, lootuses, et saaks meile veel mõned korralikud hoobid anda. Lõpuks turvaliselt restorani jõudes oli kõigil rahulik meel, et vähemalt tagasi minnes on lastel arvatavasti juba uneaeg, mis annab meile võimaluse rahulikult linna peal ringi vaadata.

Loe veel

Seotud lood:

Vitste asemel piitsad
Kahjuks hõiskasime enne õhtut ja restoranist tagasi jõudes saime veelgi suurema kultuurišoki osaliseks. Kui lapsed olid magama pandud, siis nüüd oli käes täiskasvanute aeg sarvikute kostüümides tänaval olijaid hirmutada.
Heas usus lootsime, et täiskasvanud inimesed on vähemalt mõistlikumad ja nii öelda traditsiooni tõttu vitsaga lööma ei tule, aga pidime järjekordselt pettuma. Esimesed sarvikud kellega kokku puutusime tundusid meile üpriski sümpaatsed, nõustusid meiega isegi pildile tulema, kuid sellele järgnesid kiirelt ka piitsahoobid niiet andsime aga jalgadele valu ja proovisime kiirelt ööbimiskohta jõuda, samal ajal hirmuga selja taha vaadates, et kas meil on õnnestunud juba sarvikud maha raputada.

Nagu õudusfilm!
Mis mind aga enim üllatas oli see, et täiskasvanud mehed lõid tõesti täie tõsiduse ja vihaga noori neiusid, niiet meie vaesel tšehhilannal valust pisarad silma valgusid ja just nagu varem olid lapsed meile kiiruga järgi jooksnud, sörkisid ka täis mehed hirmunud turistide järgi, niiet paratamatult tekkis tunne, et tegemist on stseeniga õudusfilmist, mitte armsa Austria jõulutraditsiooniga.
Elusalt koju jõudes nõustusime üksmeelselt, et tegemist on meie jaoks siiani suurima kultuurišokiga ja tundsime suurimat rõõmu selle üle, et nii öelda pattude välja peksmise traditsiooni meie jõulukommete hulgast ei leia.
Erilise šoki all kannatas aga Kanada neiu, kellele kohe tõesti pähe ei mahtunud, et noori poisse õpetatakse juba maast ja madalast, et ühel päeval aastas on neil kõigil õigus täie jõuga naisi lüüa. Olgu, mis oli, aga lõpetuseks võin kinnitada, et vaatamata huvitavale elamusele ma teist korda enam Krampuse jooksu päeval õue ei tikuks.

Loe ka Heelia oma blogi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare