Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Vahetustudeng Austrias: Kus on tekk ja kus on padi?!



Eesti Õhuga Viini
Eesti Õhuga ViiniFoto: Eero Vabamägi

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ programmiga välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas erinevad paigad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu alustab Tartu Ülikooli anglistika eriala magistrant Liisa Merila, kes 20. septembril sõitis Erasmusega õppima Austria pealinna Viini.

Esimene päev
“Appi, ma lähen tõesti välismaale, eemale oma perekonnast ja sõpradest,” jõuab mulle kohale kui kodus päev ennem minekut asju pakin. Muidugi oli mul aega seda mõtet seedida, aga kui sulle vaatavad vastu kaks tühja kohvrit, siis tundub asi ikka juba palju reaalsem. Järgmisel hetkel astun väikse Eesti Õhu lennuki peale ja naudin oma üksikistmel 2,5 tundi sõitu Mozarti sünniriiki (kui 2,5 tundi und saab nautimiseks nimetada :D).

Huuh, kohal. Nüüd tuleb oma suur kohver kätte saada ja leida üles noormees, kes mulle vastu tuli (huvitav, kas ta hoiab silti minu nimega, nagu filmides). Nii…kohver käes, noormees veel mitte. Astun väljapääsu suunas ja õnneks märkan noormeest , kes hoiab silti “PH”, mis tähistab mu ülikooli nime (Pädagogische Hochschule).
Astun ta juurde ja tutvustan ennast ja selgub, et tegu on täitsa õige inimesega. Jesss!

Järgnevalt võtame suuna mu ühika poole, mis hiljem selgudes on u 40 min kaugusel lennujaamast. Selle aja jooksul andis Kreekast pärit Apostolos (jaa, ma tean, kõlab nagu mõni Kreeka jumal) mulle lühiülevaate Viini erinevatest piirkondadest, kohalikust ööelust jne. Jõuame mu ühikaukse juurde, tänan Apostolost, et ta mind ilusti kohale juhatas ja teen oma ukse ootusärevalt lahti.

Loe veel

Seotud lood:

Potid, pannid, sööginõud ja voodipesu
Kuna ma ei teadnud siiani, kas ma jagan kellegagi tuba või saan uhkes üksinduses laiutada, siis juba sellepärast oli väike üllatusmoment ees ootamas. Trummipõrin…jaaaa… astun tuppa sisse ja märkan esimese asjana kahte voodit. Nii, okei, jagan tuba, aga kellega ei tea, sest kohal pole kedagi. No okei, saan oma toakaaslasega hiljem tuttavaks.

Esmamulje toast on üpris hädine, selline natuke ajast ja arust mööbel ja väga lihtne sisustus. No pole hullu, küll siin annab asju hubasemaks muuta. Nii, voodi, kus on tekk ja padi? What! Tuleb välja, et lisaks kõigele muule (nt potid-pannid, sööginõud, voodipesu) tuli mul kaasa võtta ka oma tekk ja padi. Mida ma ei teinud. Nojah, tuleb kohapealt muretseda. Senikaua aitavad välja tekikott ja padjapüüri sisse mähitud rätik.

Nüüd tuleb välja uurida, kuidas homme kooli kohale jõuda, et tutvumisnädalaga algust teha. Selgub, et minuga samas ühikas elavad kaks väga toredat belglannat, kes hakkavad samas kooli käima, kus mina. Super! Natuke suhtlemist Facebookis ja kokku lepitud, et lähme järgmisel päeval koos kooli. Nüüd aga tuttu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare