Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Vahetustudeng Itaalias: jõululaud tehti kiirelt puhtaks ja asuti raha peale kaarte taguma!



Vahetustudeng Itaalias: jõululaud tehti kiirelt puhtaks ja asuti raha peale kaarte taguma!
Foto: erakogu

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi stardib uuesti! Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkab Tartu Ülikoolis magistritasemel semiootikat ja kultuuriteooriat õppiv Martin Mäesalu, kes veedab selle sügissemestri Bologna ülikoolis.

Tänavu veetsin jõulud eriti huvitavas kohas ehk mägises Umbria regioonis (kusjuures tegu on ainsa Itaalia regiooniga, millel puudub rannikuala) asuvas väikelinnas nimega Città di Castello, kus mind võõrustas üks mu Bologna korterikaaslastest oma perekonnaga. Reis Umbriasse oli pigem sündmusetu, välja arvatud tõsiasi, et kahetunnise rongisõidu ajal läbi mägede läksid kõrvad lukku, mis oli natuke ootamatu minu jaoks, aga kuna ka mu naabriks olnud vanahärra kätega oma kõrvade kallal askeldas, võib järeldada, et see on siiski tavaline nähtus. Jõudnud Arezzo nime kandvasse linnakesse, otsustasin instinktiivselt väljuda vabariigipoolsest väljapääsust (uscita della repubblica), mis osutus õigeks valikuks ning pärast umbkaudu neljakümneminutilist autosõitu jõudsingi sihtkohta. Kõigepealt tutvusin loomulikult perekonnaga ning seejärel siirdusime kohe inimestele kinke viima. Esimene adressaat elas imelise asukohaga majakeses mäeküljel, kust avanes vaade pea tervele orule, milles kogu sündmustik aset leidis.

Seotud lood:

Ei mingit kinkide ootamist!
See kinkide üleandmine-vastuvõtmine on muidugi natuke teistsugune ettevõtmine siin riigis. Ei ole mingit väikesest peast selgeks õpetatud tagasihoidlikkust ega avamise entusiastlikku ootamist, vaid kingitus tiritakse nii kiiresti kui vähegi võimalik pakendist välja ning siis arutletakse selle sisu üle mõnda aega. Ühtlasi ei ole mingisugust luuletuselugemist ega muud sarnast tseremooniat. Lihtsalt teevad kohe lahti, kui pakike kätte antakse ning kingituse adressanti ei hoita samuti saladuses. Peamiselt kingiti naljaga-pooleks esemeid, nagu näiteks kalapüügimäng, mida tualetipotil istudes mängida või meeletu kogus erinevaid liha- ja juustutooteid "vegan-kingipaki" sildiga jne. Isegi mina sain, enda jaoks suure üllatusena, paar kingitust, milledest märkimisväärseimaks kindlasti Umbrias toodetud vein, mis pererahva sõnul oli ainus hea vino, mida seal regioonis üldse valmistatakse.

Rikkalik söömaaeg
Jõulusööma oli loomulikult tohutult rikkalik ja kestis peaaegu poolteist päeva. Ma olen üsna kindel, et nende jõulude jooksul sõin ma rohkem, kui kunagi varem, kuigi ka eestlaste jõululaud pole ju üldiselt midagi tagasihoidlikku. Samas see röögatu kogus erinevaid roogasid oli loomulikult hämmastav ja alles laua taha istudes sain aru, miks nad jõulutoitude valmistamisega juba umbes kuu aega varem algust teevad (okei, jah, tegelikult nad tulevad kuu aega varem lihtsalt kokku, et cappellettid perekondlikult valmis teha ja seisma panna, aga siiski). Iga toidukord sisaldas muidugi mitut käiku ehk kõigepealt pidi manustama antipasti, seejärel erinevad liharoad (isegi parti sai) ja märgilise tähtsusega cappellettid (vähemalt antud regiooni põhiline jõulutoit) ning lõpuks meeletu valik erinevaid kooke ja muid magustoite. Kuna mõistsin olukorra ainulaadsust enda jaoks, üritasin maitsta nii paljusid roogasid kui võimalik, aga päris kõigeni vist ikkagi ei jõudnud.

Loe veel

Jõululaud kaeti kaartide ja peenrahaga
Huvitav ja ootamatu oli aga hoopis see, mis toimus pärast kogu söömise lõpetamist. Nimelt asuti seejärel tegelema hasartmängurlusega. Olin mõistetavalt pahviks löödud, kui laupäeva õhtul järsku laud silmipimestava tempoga söömistarvikutest puhtaks tehti ning kaartide ja peenrahaga täideti. Esimesel õhtul ma väga mängu ei süvenenud ja istusin lihtsalt kõrval ning pildistasin, aga pühapäeva pärastlõunasel raundil otsustasin ka ise kätt proovida. Tegu oli muidugi esmapilgul võõra kaardimänguga, milles kasutati tundmatuid kaarte, aga reeglid olid, nagu selgus, sarnased kahkümneühele (teise nimetusega blackjack), ent eesmärgiks oli saada seitse ja pool. Samas peab nentima, et itaallased on itaallased ehk omavahelist vaidlemist oli iga poole tunni mängimise kohta umbkaudu kakskümmend minutit, mis tähendab, et päris kaartide ladumine moodustas võib-olla ühe kolmandiku kogu ajast (võib-olla vähemgi). Kogu see sündmustik oli mulle loomulikult paljuski arusaamatu, aga samas oli see nii ehtitaallaslik, et jättis mulle kustumatu mälestuse. Õhtul saabusid taas külalised ning pidusöök jätkus, aga sedapuhku enam kaardimänge välja ei toodud. Söögijärgselt vaatasime hoopis korvpalli ja jõime kohvi.


Itaallaste külalislahkus

Esmaspäeval viis korterikaaslane mu oma imearmsa Fiat Pandaga mäe otsa, kus asus kohalik belvedere (otsetõlkes "ilus/kaunis vaade", aga tegelikult tähistab hoonet, mis annab ülevaate ümbruskonnast ning milleks oli sedapuhku, nagu võis eeldada, kirik). Paraku oli too hommik aga eriti udune ning sealt kahjuks teise nurga alt fotot orule ei saanud. Või tähendab, ma muidugi tegin foto, aga sealt paistab vaid paks udu. Peagi suundusimegi tagasi Arezzosse, kus jätsime hüvasti ning asusin tagasiteele.
Kokkuvõtteks pean tõdema, et pärast sellist kogemust pean vist küll kõikidele inimestele, keda kunagi kohtan, maha pidama pikki jutlusi itaallaste suuremeelsusest ja külalislahkusest ning olen üüratult tänulik oma võõrustajatele. Kahjuks ei võimaldanud minu kesine keeleoskus kaastähistajatega niivõrd elavalt suhelda, kui oleksin soovinud, aga sellegipoolest jätsid kõik Kastellilinnas kohatud inimesed ääretult sõbraliku ja lahke mulje ning see kogemus jääb mulle kahtlemata terveks eluks meelde, olgugi et kirjeldamatult kahju oli omaenda perekonnast pea 2000 kilomeetri kaugusel jõule veeta.

Tutvu Martini blogiga täies mahus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare