Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Vahetustudeng Itaalias: siin tekitab hämmingut soov näha pitsa peal kana või hakkliha



2.50 margherita eest, pole paha (Villu Reiljan, legend)
2.50 margherita eest, pole paha (Villu Reiljan, legend)Foto: erakogu

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi stardib uuesti! Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkab Tartu Ülikoolis magistritasemel semiootikat ja kultuuriteooriat õppiv Martin Mäesalu, kes veedab selle sügissemestri Bologna ülikoolis.

Lausega "rooma roomab Rooma" demonstreerisin ühel õhtul korterikaaslastele häälikute ja foneemide pikkusi eesti keeles, mis pakkus ainsale meessoost kaaselanikule suisa nii suurt rõõmu, et lõpuks sai sama nime ka korterisisene whatsappivestlus.
Üldiselt peab tõdema, et italianodega koos elada on üsna lõbus. Saan iga päev uusi sõnu õppida ja soovi korral keelt praktiseerida ning ühtlasi omandan ka pidevalt uut teavet siinse kultuuri kohta.

Näiteks pakkus neile hämmingut minu soov näha pitsa peal kana või hakkliha ja, nagu selgus, on neid võimatu siin pitsapealsena (pakuks, et see on eestikeelne vaste ingliskeelsele sõnale topping) tellida. Samas on nende jaoks tavaline panna pitsa peale kartulit.

Kartul pitsa peal Foto: erakogu
Seotud lood:

Kusjuures, rääkides kanast, tuleb ka mainida, et nad ei söö kunagi kanapastat ning üleüldse vaatavad mind tihtipeale imelikult, kuna ma söön alati pastat hakklihaga (siiani olen igaks juhuks hoidunud neid kana ja pasta kooslusega šokeerimast).
Tegelikult, stereotüübid stereotüüpideks, olen siiani mina neist palju rohkem pastat söönud, peamiselt lihtsalt põhjusel, et see on kõige odavam asi, mida siin valmistada ja ühtlasi on siin niivõrd suur kogus erinevaid kastmeid, mida kodumaal pole ning uudishimu kõik ära proovida on suur.

Loe veel

Haiguses ja tervises

Üleelmisel nädalal suutsin mingisugusel kombel külmetuse saada, kuigi keskmine päevane temperatuur pole siiani alla 20 langenud. See tõi omakorda kaasa kentsaka olukorra, kus ei osanud kooli minnes midagi selga panna, aga kooli tuli minna, sest tol hetkel olid käimas itaalia keele intensiivkursused. Ühest küljest tahtsin end soojas hoida, aga teisalt oli väljas ligikaudu 20 kraadi sooja ning jakki kandes higistasin kui loom.

Õnneks sain siiski nohust ja palavikust kahe-kolme päevaga lahti, aga köhaga maadlesin peaaegu kaks nädalat. Siinne õhk tundub märgatavalt kuivem olevat kodumaisest, võib-olla see mängis rolli, jumal teab.

Õppida, õppida, õppida

Mainitud keelekursused kestsid vaid kaks nädalat, läbisin need edukalt, mis tähendab, et olen nüüdseks omandanud A1 taseme itaalia keeles, juhhei. Eelmisel nädalal algasid ka päris ained, milledeks on "digitaalhumanitaaria: allikad ja meetodid," "ajalooline antropoloogia ja globaliseerumine varauusajal" ning "keeltegeograafia." Viimast kahte loetakse paraku samal ajal, mistõttu otsustasin globaliseerumise aine kasuks ning vaatan seda keelte geograafilist paiknemist hiljem. Õnneks on aga siin pea iga aine ainekirjelduses välja toodud nõudmised tudengitele, kes loengus käivad ning kes ei käi, seega tean juba praegu, mida teha tuleb.

Ühtlasi on huvitavaks nähtuseks pausid loengute keskel, millede ajal enam-vähem pool loengusaalist siseõuele suitsetama suundub, kusjuures antropoloogiaaine puhul ka õppejõud. Siinpuhul tuleks vast välja tuua, et suitsetamine on siin, võrreldes Eestiga, massiline. Samas loob see, akadeemilises keskkonnas, väga hea pinnase uute tutvuste loomiseks, et oleks öeldud.

Joomisest

Enne siia saabumist teatati mulle mitmest allikast, et itaallased joovad alati mõõdukalt. Mõneti vastab see tõesti tõele. Algul oli kentsakas näha päevasel ajal inimesi (eriti nädalavahetustel linna peal kõndides) rahulikult veini joomas, kas söögi kõrvale või ka niisama, aga enamasti siiski söögi kõrvale. Samas tuleb tõdeda, et teguviisi, mida inglased nimetaksid binge-drinking ehk joomine purjujäämise eesmärgil, näeb siin vähem.

Näiteks erasmuse pidudel on itaallased (aga ka teised lõunamaalased) vähemalt minu hinnangul üldiselt märgatavalt vähem purjakil ülejäänutest. Samas oleneb tegelikult kõik muidugi ka sellest, kuhu sattuda.

4. oktoobril oli siin ülelinnaline püha austamaks Bologna kaitsepühakut püha Petroniust. Seetõttu käisin esmaspäeval korterikaaslastega linna peal ning sattusin piirkondadesse, kus oli näha ka põhimõtteliselt eestimaist joomakultuurlust harrastavaid kohalikke. Eks üldistustesse tuleb alati äraootava seisukohaga suhtuda.

Õine Bolonn, kauguses paistavad ka kuulsad tornid Foto: erakogu

Nähtav narkokultuur

Teisalt on näiteks siinne narkokultuur märkimisväärselt väljapaistvam. Kui Eestis on üldiselt ilmselge narkomaaniga kokkupuutumine pigem harukordne nähtus (olenevalt loomulikult jällegi sellest, kuhu sattuda), siis näiteks varasemas postituses mainitud Piazza Verdil on pidevalt, ühest küljest, õhus tunda kanepihõngu, aga samas näeb seal liikumas ka ilmselgelt tugevamate ainete tarvitajaid.

Kord sõime leedu neiuga Verdi läheduses pitsat ja järsku väljusid lähedalasuvast kemmergust (vähemalt ma arvan, et see oli väljakäik) kolm inimest korraga ning silmasime nende käes ka süstlaid, mispeale kolisime loomulikult antud kohast sutsukese eemale. Ühtlasi jõudsime järeldusele, et antud piirkonnas pidevalt koertega ringi uudistavate inimeste näol on tõenäoliselt tegu diileritega, kes kasutavad neljakäpalisi sõpru ilmselt kaitseks. Nojah, elu.

Tutvu Martini blogiga täies mahus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare