Kui on üks asi lisaks suitsetamisele ja kohvitamisele, mida kreeklastele näib tihti teha meeldivat, siis on see protestimine. Põhjuseks enamasti üldine rahulolematus riigis toimuvaga. Enamik kohalikke kinnitab kui ühest suust, et kõik poliitikud on korrumpeerunud ja varastavad inimeste tagant nii kuis jaksavad. Streikide tõttu jäävad tihti ka kooliuksed suletuks, mis ei ole aga kuigi suur probleem võrreldes ühistranspordistreigiga, mille puhul on linnas liiklemine üsna võimatu.

"Alternatiivne" linnaosa
Ehkki praktika näitab, et üldiselt suurt põhjust mässuks nagu väga vaja ei olekski, oli 17. november siiski pisut tähtsam päev, sest toimus polütehnikumi ülestõusu 42. aastapäev.
Pikk lugu lühidalt: 1973. valitses Kreekas veel sõjaväehunta. Üliõpilased okupeerisid polütehnilise ülikooli ja tegid seal raadiosaateid, protestides valitseva korra vastu. Hunta sõitis tankiga seina maha (jah, päris tankiga, mitte Sierraga), ning surus ülestõusu üsna veriselt maha. 20+ hukkunut. Ometigi pani see aluse sündmuste ahelale, mis lõppeks kukutas sõjaväelise režiimi.

Paljud vahetusõpilased elavad Ateena kesklinnas “alternatiivses” Exarchia linnaosas. Ehk kunagi (kui sellele blogipostitusele peaks järg tulema) seletan pikemalt, aga praegu on oluline vaid teada, et seda peetakse anarhistide ja teisitimõtlejate koduks. Lisaks arvukatele lokaalidele-baaridele, on seal ka polütehnikumi hoone ning ka minu residents.

Aastapäeva tähistatakse ametlikult suure protestimarsiga. Juba sama päeva hommikul oli minu naabruskonnas, kus paraad kogunes ning marssimist alustas, enamus tänavaid politseilintidega kinni pandud ning iga teise tänavanurga peal patseeris vähemalt 5-pealine kamp korrakaitsjaid. Jääkohvisid lürpimas ja suitsu tegemas – nagu ikka. Marss ise oli üsna suursugune: 16 000 inimest mitmekilomeetrise rongkäiguna liikumas mööda Ateena peatänavaid USA saatkonnani. Miks?
Lühidalt vastati: „nemad on alati kõiges süüdi“. Iga rivi on võtnud teineteisel käte alt kinni ning lehvitatakse erinevaid lippe.
Näiteks kommunistliku partei lippu, mille õpilasosakond(?) on kreeka üliõpilaste rahvuslik ühendus, mis samuti arvukalt esindatud.

Protestiks piisab ka kohvi kvaliteet
Eesti kontekstiga võrreldes oli pigem tegu väikese laulupeo kui meeleavaldusega, sest paar tundi järjest karjuti kooris (megafoniga aktivist eeslaulja rollis) erinevaid loosungeid. Noh, ega nüüd päris täpselt üks võõramaalane aru ei saanudki, mis olid nende konkreetsed nõudmised olukorra parandamiseks.
Internetist leidsin (seega peab see olema sulatõsi), et küll on varasematel aastatel samal päeval protesteeritud teiste asjade hulgas ka eksamimaterjali ning kohvi kvaliteedi üle ülikoolides. Noh, igatahes on selge, et meeleavalduseks piisavat põhjust kohalikel kaua otsida ei tule.

Suureks üllatuseks saatkonna ette jõudes mingit grand finale’t ei toimunudki, vaid inimesed läksid lihtsalt koju. Misasja? Kas selle jaoks pidigi siis 6000 politseinikku tänavaid turvama? Sestap olid tähtsamad metroojaamad pool päeva kinni? Küsimärgid. Ega’s midagi, õhtused plaanid olid siiski tehtud, vaja kiirelt veel koolisööklas teretus õhtusöögi vastu vahetada, ning kodus viisakamad peosusped jalga tõmmata, et äsjasoetatud paraadisõpradega teisipäeva tähistama minna.

Koduteel kivirahe ja Molotovi kokteil
Tavapärane kodutee sööklast lookleb nagu ikka mööda rõõmsa kehaehitusega prostituudiprouadest-preilidest ning sellest vaimupuudega naisest, kes autoakendele koputab ja ihuhädad endale pükstesse teeb. Hoolimata nädalapäevast ja kellaajast on Ateena kohvikud a-la-ti inimesi täis, mistõttu oli inimtühjal tänaval koju kõndimine juba pisut kahtlusäratav. Kodu kõrvaltänavas märkan mingisugust kogunemist. Lähemale liikudes paistab, et tegu on märulipolitseiga, kes on kivirahe alla sattunud. Uudishimu tõuseb.

„Pffšhõõõõuuuu!“ lahvatab minust 20 meetri kaugusel maandunud Molotovi kokteil ning süütab järjekordse tänavanurga. Politseinikele pühendatud kivirahe hävitab enda teele jäävad majaaknad, autoklaasid ning kaupluste sildid. Täisvarustuses märulipolitseinikud kaitsevad strateegilise kohana polütehnikumi, kuhu anarhistid üritavad sisse pääseda.

Vahepeal helistavad korterikaaslased – Ungari poisid – ning uurivad olukorra kohta läänerindel (meie korteri suhtes). „Muutusteta.“ Kiirelt koju, protestisõbralikumad riided selga, ning tagasi sündmuste epitsentrisse. Seekord aga idarindele – anarhistide poolele. Tegevust jagub muidugi korraga mitmele tänavale. Ümberkaudsed valgusfoorid on ammu purukspekstud, prügikastid ja –hunnikud uhkelt põlemas. Betoon- ja metallpostidega lõhutakse kõnniteed, et saada politseinike kostitamiseks laskemoona – kive. Käiku läheb kõik viskamiskõlbulik. Navigeerime eesrindele, kus õnnestub tutvust sobitada kohaliku võitlejaga – meiega vägagi sõbralik kolm aastat hullaris veetnud ja äsja väljasaanud noorsand. Nukkidele tätoveeritud A.C.A.B ja huulil lause „I just wanna fuck the police“ – meeldiv tutvuda!

Meeldiv oli tõepoolest, kuniks märulipolitsei valgus- ja heligranaatidele tulid seltsi pakkuma pisargaasiraketid. Vilunumad võitlejad (ja neid ei olnud sugugi vähe) olid endale kuskilt gaasimaskid või respiraatorid muretsenud. Ülejäänud pagevad. Silmade Hooveri tamm ei pea vastu, ning pisaraid ja tatti hakkab ohjeldamatult voolama. Nii Vändra saelaudade kogustes. Järgmised minutid on silmi avada raskem kui kõige hullemal pohmakapäeval. Tasakaal on häiritud, kuidagi tuleb ometigi nurga taha komberdada.

Marodöörid varastasid kõike
Samal ajal tassitakse juba mitmendat tundi tühjaks ümbruskonna supermarketit, kuhu eelnevalt sisse murtud. Süda lausa heldib, nähes kesk kaost ja märulit südamlikku üksmeelsust, kus inimeselt inimesele ulatatakse õllekastid, kuniks kogu humalavesi poest saab välja veetud.
Taevalaotuses tiirutavatest kopteritest ei lase keegi end häirida, loosi läheb kõik: kastidega tassitakse välja šampoone, mune, spagette, pesupulbrit. Alkoholist rääkimata. Juustukerad suuremad kui tõllarattad veerevad mööda tänavat.
Kokk-Ženja hõõruks juba rõõmust käsi.

Tagasi Exarchia väljakul, kesk põlevaid prügihunnikuid märkan kõrvalpingil istuvat härrasmeest rahulikult sigaretti pahvimas, seltsiks saagiks saadud metallist seif. Tark ei torma. Taamal ilmub kaadrisse verise näoga seltsimees, kes enda sõnutsi politseinike armastust tunda saanud.
Selle peale otsustan ka ise sammud kodu poole seada, kavala plaanina aga üritan rahvamasse vältida, ning võtan pikema tee.

Märulipolitsei käsutas seina äärde
Polütehnikumile lähenedes märkan juba kaugelt järjekordset politseibussi ning kümmetkond miilitsahärrat. Pole põhjust muretseda, olen ümberkaudne elanik, kes vaid rahulikku koduteed sammumas. Hetkel, kui agressiivse hääletooniga konstaablionu mind seina äärde käsutab, meenub mulle, et mu tänaõhtune kostüümivalik antud vaatuseks polnud politseinikega kohtumist silmas pidades ehk just kõige sobilikum – kandes tanksaapaid, määrdunud musta kapuutsiga pusa, mütsi ning torusalli näen välja nagu 90% mässajatest.
Otseloomulikult olin koju jätnud ka rahakoti koos isikut tõendava dokumendiga. Ehkki mingisugust pättust ma teinud ei olnud, mõistsin, et vähemalt näilised asjaolud minu kasuks väga ei räägi. Oleks siis vähemalt telefon kaasas, et kedagi arestikambrisse järele kutsuda…

Järgmine kord Elmari soovisaatesse helistades pean kindlasti tervitama õiglusjumalanna Diket: pärast 20-minutilist taidlemist Kreeka märulipolitseiga lasti mul vabalt minna.

Järgmisel hommikul tänavale astudes on mulje, nagu ei oleks eelneval ööl õieti midagi erilist juhtunud. Sissemurtud pood, mõned põlenud kohad ja lõhutud sildid-kõnniteed välja jätta, on koristusmeeskond teinud soliidse töö-öö. Kõik kohvikud on uuesti inimesi täis ning keegi ei lase end läinudöisetest sündmustest häirida. Küllap ostavad Ateena varahaldusfirmad valgusfooriklaase suurtes pakkides nagu meie ostame kempsupaberit, sest hämmastava kiirusega on kõik klaasid vahetatud. Tühiasi.
Sama stsenaarium purustuste ja klaasivahetustega kordus ka ju viis päeva varem. Ning kolm päeva. Ning järgmine päev parlamendi ees said 3500 protestivat põllumeest samuti pisargaasi maitsta. Nagu ka viis päeva hiljem kohaliku tuliseima jalgpalliderbi fännid, kes juba enne matši tõsise tulevärgiga alustasid. Ehk jalgpallist jõuan ka kunagi pikemalt kirjutada. Ning paar päeva tagasi kärgatas parlamendihoone ees pomm ning purustas ümberkaudsete hoonete klaase: jep, päris lõhkekeha.
Ning arvatavasti mängivad korrakaitsjad ja anarhistid pisargaasi-molotovide ping-pongi vahepeal veel, ent kindlasti kuuendal detsembril, kui mälestatakse 2008. aasta rahutuste käigus mahalastud 15-aastast koolipoissi.

Uus mässupalagan, arusaamatul põhjusel
Jõudiski kätte ka 6. detsembri õhtu. Eelpoolmainitud 7 aastat tagasi tapetud poisi sõber, kes hetkel Kreeka vanglas karistust kannab, lubas trellide tagant saadetud läkituses võimuesindajatele “musta detsembrit”. Disko oli tõepoolest grandioosne.

Pärast traditsioonilist marssi läbi linnatänavate jäi Exarchia väljakule tulevärki korraldama tipphetkel ligi 600-pealine kamp. Purunesid sillutised, klaasid, uksed, pingid, foorid, lootused õigeaegselt magama minna, ning üks pood pandi kah takkapihta põlema.
Tegelikult kestis see mässupalagan kogu nädalavahetuse, mis kulmineerus pühapäevaõhtuse vaatusega.

Taaskord sedasama poeust rammivaid tegelasi observeerides, toetasin autole. Sõbraliku noormehe käeviipe peale lõpetasin oma tegevuse. 20 sekundit hiljem oli sama auto juba ümber keeratud, signaalrakett sisse visatud ning minutike hiljem lahvatasid lausleegid üle kogu raudratsu. Sama stsenaarium kordus kuuldavasti üsna mitme neljarattalisega.

Sarnaselt paljudele kohalikele (eriti neile, kes elavad samas naabruskonnas) jääb ka minule sisuliselt arusaamatuks mässamise (õigem oleks öelda purustustööde) põhjus. Seda küsimust ma ka ehk lahkan mõnes järgmises postituses.

Aga muidu on kõik ikka täiega äge. Ausalt ka!