Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Vahetustudeng Türgis: pärast terrorirünnakut oli õues näha suitsu ja võis tunda imelikku lõhna



Türgi rängim terrorirünnak
Türgi rängim terrorirünnakFoto: STRINGER/TURKEY, REUTERS

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ programmiga välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas erinevad paigad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkab Tallinna Ülikoolis Lähis-Ida uuringute eriala kolmadal kursusel õppiv Mariliis Kümnik, kes sõitis Erasmusega õppima Türki, Izmiri. Seal õpib ta Ege ülikoolis rahvusvaheliste suhete erialal.

Ühel hommikul avasin oma sülearvuti, nagu ikka. See oli 10. oktoober, kui imestunult nägin, et mu sõber Eestist oli saatnud sõnumi küsides, kas minuga on ikka kõik korras.

Minu esimene reaktsioon – oota, mis juhtus, kus?
Kuna siin olles Türgi uudiseid televiisorist ma ei jälgi ja igapäevaselt Eesti uudiseid samuti ei loe, tuli säärane küsimus suure üllatusena.
Tõepoolest, Ankaras oli toimunud plahvatus. Palju inimesi hukkus, paljud neist viidi haiglasse. Olukord on traagiline, inimesed on aga ärritunud, segaduses ja kurvad.

Üks minu kursusekaaslane Eestist läks õppima just nimelt Ankarasse. Ta sõnul oli tema teaduskond ülikoolis päev pärast juhtunut suletud. Loenguid ei toimunud, sest rahvas leinas ja olukord polnud stabiilne.
Paljudes Türgi linnades toimusid peale sündmust rahva kogunemised. Ka siin Izmiris said inimesed kokku, et lipud käes koos Ankaras toimunu vastu rahulolematust üles näidata.
Meie ülikoolis Izmiris loengud toimuvad tavapäraselt. Rahvusvaheliste suhete loengus räägiti pikalt antud teemal ning õppejõud küsis õpilastelt arvamust.

Loe veel

Täpselt traagiliste sündmuste ajaks oli Ankarasse sugulase pulma sõitnud ka minu korterikaaslane Emel. Pulmapidu oli planeeritud ajaks, mis osutus just pommitusjärgseks päevaks. Kui nad perekonnaga abielu registreerima läksid, tuli politsei ning soovitas neil turvalisuse eesmärgil lahkuda, samuti ka katta oma nägu ja nina. Ruumis viibivate väikeste laste tõttu otsustati siiski välja mitte minna ja pulmapidu ära ei jäetud. Sellegipoolest enamus abielu sõlmimistest õnnetusjärgsetel päevadel tühistati.

Mu korterikaaslase sõnul oli õues näha palju suitsu ja võis tunda imelikku lõhna, ise ta plahvatust ei kuulnud. Paar minutit pärast plahvatust oli meedia juba täis uudiseid ja hiljem abipalveid, kutsudes inimesi haiglasse verd annetama.

Isiklikult antud juhtum mind puudutanud ei ole. Elan Ankarast 600 kilomeetri kaugusel ja siiani oma silmaga meeleavaldusi näinud ei ole. Minu jaoks läheb elu samamoodi edasi, nagu varem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare