Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Vahetustudengid Portugalis: esimene päev ja kohe kodutud?



Egon Hermanson ja Erik Toomemägi
Egon Hermanson ja Erik ToomemägiFoto: erakogu

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ programmiga välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas erinevad paigad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu alustavad Eesti Maaülikooli tudengid Erik Toomemägi (eriala: energiakasutus, magistri II kursus) ja Egon Hermanson (eriala: tootmistehnika, magistri I kursus). Tudengid alustasid oma Erasmuse semestrit Portugalis Castelo Brancos.

Augustikuu 28. päev oli just see kui otsustasime hoolimata Eesti mõnusast suvekliimast lahkuda, Portugali, Castelo Brancosse! Asjad pakitud, kohvrid igasugu manti täis, davai minek!
Kuna nii mina kui Egon tudeerime EPA-s ja oleme inseneridest suvepikendajad, siis anti meile võimalus Erasmus+ programmi raames reisida kuhu tahes. Aga ainult sihtkohta, kus kliima meenutab midagi suvelaadset. Ei läinud just müstiliselt kaua aega kui avastasime, et oleme saabunud Lissaboni. Naiss!

Foto: erakogu
Seotud lood:

Plaan oli kohe Lissabonist edasi liikuda oma ülikoolilinnakusse Castelo Brancosse, kuid toonitan - see oli plaan. Kuna lend Lissaboni veitsa delay's, siis hiljem selgus naljakas tõsiasi, et iga viimnegi rong on lahkunud. Kell on ca 20 ja meil pole veel kohta kus ööbida - aalrait, esimene päev ja kohe kodutud või?

Ega siis midagi, istusime kohalikku kohvikusse maha ja sebisime endale üheks ööks hosteli. Maksis see 20 € per nägu. Sai siis lõpuks ka sinna hostelisse seigeldud ja oma asjad ära pandud. Edasine plaan nägi ette kohalikku ööelu kaema minna - kohta, mida kõik kohalikud soovitasid. Sest noh, reede ikkagi ju. Kahjuks pole ühtegi pilti sealsest toimuvast, kuid ütlen üht: jõhkralt palju rahvast, naisi jne - no sihuke pidu ja trall käis tänavatel, et anna olla. Kuna aga üks meist oli reisist hirmväsinud (sorry bro, see olin mina), siis pikalt me sealses piirkonnas ringi ei seigelnudki. See on koht, kuhu tuleb veel tagasi minna.

Loe veel

Teatud põhjustel otsustasime ka teisel päeval Lissaboni jääda. Jutt jäi, et nüüd lähme randa. Võtsime vaevaks ja vahetasime hostelit, valisime sellise, kus ookean võimalikult lähedal oleks. Seega, väike klõps ka kohalikust kuurortrannast, kuhu me siiski pidime lõpuks rongiga trippima :D

Foto: erakogu

Veetemperatuur ei olnud küll kõrgeimate killast, kuid tegelikult mõnusalt jahutav. Mainimist tasub ka asjaolu, et vilunud silmadele pakkusid silmarõõmu mitmed neiud, kes päevitusrante endale ei soovinud. Tundub, et see on siinkandis täiesti okei tegevus, vähemalt meie kiidame heaks. Eestis oleks sellise asja eest juba postitused Elu24-s, Märgatud Pärnus jne :D.

Palju narkodiilereid
Aa jah, meile üritati Lissabonis kahe päeva jooksul vähemalt 10 korda narkootikume müüa. Või noh, õigemini Egonile üritati, mulle väga ei pakutudki.

Hommikul ärgates vaatas meile vastu 30+ kraadine soojus. Hostelist edasi liikusime rongijaama, kus algas meie teekond Castelo Brancosse.
Nagu härrad ikka, istusime kohe alguses I klassi, kus meid kohe kiirelt välja visati. Nii palju siis laadimisvõimalustest. Teekond Castelo Brancosse kestis ligi kolm tundi. Loodus siin on lihtsalt kaunis. Sõit möödus meie jaoks suhteliselt kiirelt, varsti jõudsimegi sihtkohta.

Rongis näitas, et väline temperatuur on 36 kraadi, mida me muidugi ei uskunud... Rongist maha tulles, oli sooja tervelt 37 kraadi. The moment when you realize: water is more precious than beer. Igatahes, siin on soe. Rongilt maha tulles ostsime kohe vett juurde. Kiire arvutus näitas, et kokku oli kahe peale kulunud umbes seitse liitrit vett.

Hinnad Eestist odavamad

Mõned hetked hiljem selgus tõsiasi, korterisse saame alles kella 21.00 ajal. Kuna kell oli alles 16, siis otsustasime sööma minna. Kohvikud olid umbes 700m kaugusel. Teekond sinna oli komöödia: 37+ kraadi sooja, vesi otsas ja kott katki.

Foto: erakogu

Istusime kohalikus kohvikus maha vaatasime jalkat ja nautisime melu. Kusjuures hinnad olid isegi odavamad, kui Eestis.
Mõned tunnid veel ja saamegi ööbmiskohta, vähemalt nii arvasime...

Istusime 40 minutit maja ees, kuni jõudis omanik. Tegime tutvust ja saime lõpuks korterisse. Oh seda õnne !

Nonii, ühesõnaga see on meie pisike place nüüd järgmiseks pooleks aastaks.
Tulge külla! Korterikaaslane, kes jõuab septembri keskel jättis meile "Welcome home" kirja:


Mis puudutab kohalikke, siis kõik on väga sõbralikud. Me olime hämmingus, kuidas 2-3 erinevat inimest täiesti tühjast kohast aitasid meid korterini ja samal ajal aitasid tassida meie kotte. Seda kõike enda vabast ajast ja ilma mingi tagamõtteta. Lihtsalt ülitšill on olla :D

Tutvu ka Eriku ja Egoni oma blogiga!


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare