Uskuge või mitte, kuid meil tuli vihma ! JAH, meil on sadanud viimased kaks päeva vihma... Isegi ei oska öelda, kas see on halb või hea ?!

Käime Portugali keele intensiivkursustel. Lihtsamate väljenditega ja lausetega saame hakkama. See on sama lihtne kui juulikuus lund otsida...
Õnneks on meiega veel teisi kannatajaid, välja arvatud itaallased. Selgus, et nende keel on sama sarnane Portugali omale, nagu meile Soome.

Igatahes käisime jälle muuseumis. Enne minekut saime kõik kooli ees kokku. Nagu mainitud, siis väljas oli jahe, mistõttu mõni mees kandis lausa jopet.

Koht oli kaunis, kunst oli kaunis, Vojtech tegi sellest ka video:
Karate meister!
Ajaaa, ühele õnnelikule taheti peksa anda eelmise õhtu eest. EI ! Ärge mõelge valesti, ei ole mitte midagi sellist nagu TEIE arvate, vaid eelmisel õhtul mängiti bowlingut. Ausalt!
Egon peksa saamas Giulialt. Neiult kel mustvöö karates ja kelle saavutuste hulka võib lugeda: 11th SKIF WORLD CHAMPIONSHIPS 2012 II koht. Lisaks sellele on ta Itaalias oma ala üks parimaid.

Egon suutis oma 6 mööda viskega ikka kõigile ära teha. Auväärt teise koha saavutas Erik. Teistel polnud lootustki. Paistab, et suurte pallidega mängimine on meil selge.... Ärge siis valesti aru saage!

Siia üks pilt bowlingust:

Lõpetuseks nii palju, et panime nüüd uue hunniku pesu kuivama. Võite juba teha omapoolsed panused - mitu päeva need seal rõdul kuivavad? Ilmselt saate varsti kihlveokontorites ka reaalselt sellele raha panustada.

Kas kõrvahargid oskavad lennata?!
18.september oli päev, mil leidis aset väike väljasõit Castelo Brancost - kavas oli ühine piknik. Kõik keelekursusel osalevad inimesed olid esindatud. Vamos!
Asusime teele kohe pärast keelekursuse tunni lõppu, teadmisega, et 22. septembril on kavas suuline eksam. Bussisõit kestis tunnikese. Et aega otstarbekalt kasutada, otsustasime bussisõidu ajal natuke õppida.

Ja lõpuks kohale me jõudsimegi. Söömaaeg. Me olime vist ainukesed, kes ostsid endale söögi juba varasemalt kaasa - mõned tosta mistad (röstsaiad juustu ja singiga). Teised hankisid endale kraami kohalikest kohvikutest.

Pärast söömist sõitsime tagasi Castelo Brancosse. Nali! Jah, me sõitsime tund aega bussiga, et süüa linnast väljas. Aga ei! Tegime veel väikese ringkäigu kohalikus külas.

Deem, me peame sinna ülesse minema. Sealt võib avaneda imeline vaade. Kas avanes? Loomulikult. Natuke treppe ja üleval me olimegi! Sõnad on üleliigsed, seega vaadake ise!

See koht oli tõesti kaunis, kuid pärast seda läksime me päriselt tagasi Castelo Brancosse. Ainus mis häirima jäi oli meeletus koguses erinevaid putukaid, kelle eest tuli ära joosta. Lihtsalt jube, kui paju kõrvaharke seal leidus. Me pole küll bioloogid, kuid kas kõrvahargid tõesti oskavad lennata? Või on kohalikud kõrvahargid väljakoolitatud?

Mitu tundi külmas rongijaamas
Päev sai imelise jätku Chocalhos festivalil, mis leidis aset Fundaos - poole tunni kaugusel meie kodulinnast. Rong viis ja tõi!

Kuna meie neljas korterikaaslane Jose Maria pole siiani Portugali jõudnud, siis otsutasime Orazio seljakoti ristida just Jose Maria nimeliseks. Ei jäänud muud üle, kui ta vägisi kaasa tirida. Õhtu jooksul sai Jose Maria meie suurimaks sõbraks.
Orazio Jose Mariat lohutamas. 
Ära muretse, oleme kohe kohal!
Tal oli õigus! Tere tulemast Fundaosse! Meid võttis vastu orkester. Päris muhe oli seal, see oli midagi sarnast nagu Augustiunetus Pärnus kuid rohkem orkestreid. Festivaliala hõlmas igat kui väiksemat tänavat. See oli täidetud rõõmsate inimestega, mitmesuguste pillimeestega, pubidega, kokakunstiga. Lihtsalt vapustav õhkkond!
Esmakordselt nägime, milline peaks üks korralik küpsisetort välja nägema. Wow! That was a big one!
Festival sai oma lõpu umbes täpselt kella nelja paiku öösel. Mida teha? Rong Castelo Brancosse läheb alles kell 9.30 hommikul. Mis seal ikka, seadsime kohad sisse rongijaamas. Väljas oli üsna külm, arvatavasti kuskil 10 kraadi. Inimesed olid väsinud, mõned natuke rohkem, mõned vähem. Paras huumor ikka.
Ütleme nii, et ega ei olnud väga mugav. Kuid seltskonnas oli siiski üks tegelane, kes end pisidetailidest häirida ei lasknud. Kõik naersid. Täiesti uskumatu - kuidas nii küll magada saab?! Aga näete, saab!
Eestlased domineerisid jalgpallis
Kuna rongijaamas kogunenud unetunnid olid peaaegu et väärtusetud, siirdusid kõik inimesed kodudesse magama. Puhanud ja värsked, otsustasime minna ujuma. Aga kus sa sellega. Selgus kurb tõsiasi, et ujumisala on selleks hooajaks suletud, sest suvi on otsas. Aga väljas on ju 28 kraadi?! Nojah, mis seal ikka. See meid väga heidutanudki, sest otsustasime minna Jardim de Paco-sse. Ja mitte niisama lebotama, vaid portugali keelekursuse testiks õppima. Seljad kokku ja läheb minna!

Kas sellest õppimisest ka kasu on olnud? Võibolla, võibolla mitte, kuid sellest saate teada juba järgmine kord!

Mis veel? Me tegime sporti, nagu ausalt ka. See pole tegelikult üllatus, sest meie näol on tegemist üsnagi aktiivsete poistega. Kohalik buddy Tiago korraldas väikese jalgpallimatši, mis leidis aset majade vahel asuval jalgpalliväljakul. Kellaaeg oli paika pandud, kuid varsti saime üllatava teate: kedagi nagu polegi. Ärge muretsege! Eesti poisid on juba teel! Moodustasime viieliikmelise meeskonna ning mängisime kohalike portugallaste vastu.

Kuidas meil läks? Ideaalselt, nagu alati. Pole olemas teist varianti. Domineerisime terve mängu vältel, mis lõpuks päädis ka meie 5:3 võiduga. Väga mõnus! Aitäh Teile kõigile!
Täname lugemast! Oleme tagasi kohe kui reklaamipaus läbi saab! Seniks tsaud!