Kultuuritalent Laureen Laar: andekas egoist balletis läbi ei löö!

„Minu edu on tulnud puhtalt töö pealt. Mulle öeldi lapsena, et mul on nii halb rüht ja baleriini minust ei saa, aga kuna ma armastan tantsimist, siis olen valmis olnud taluma palju valu ja veriseid varbaid,“ tunnistab Maxima Tulevikutalent 2016 konkursil kultuuritalendi kategoorias esimese koha pälvinud Laureen Laar, kes õpib praegu balletti Norras, koolis nimega Oslo National Academy of Arts.

Laureen on väliselt habras ja õrn nagu baleriinile kohane, aga temaga vesteldes koorub noorest teismelisest neiust välja selline sisu, mida paljudel täiskasvanutelgi pole ette näidata. Valu, väsimus, pisarad, kurnatus, koolikiusamine, treenerite vahel üdini julmad märkused. „Ma olen õppinud seda kõike mitte südamesse võtma. Ma tean ühte – ma armastan meeletult tantsimist ja tantsumaailm ongi julm ning kõik need rasked katsumused, mis balletti õppides tuleb ületada, on vaid baleriini enda arengu ja edu heaks,“ räägib Laureen.

Nüüd, pärast ligi kümme aastat kestnud pidevaid balletitrenne, on Laureen aru saanud, millist õilsat eesmärki teenib endas balletiharrastusega kaasas käiv valu ja vaev, aga lapsena ei suutnud ta sellega kuidagi leppida.
„Ma olen balletiga tegelenud alates kuuendast eluaastast. Kui alguses on väikesele lapsele balletiga tegelemine lõbus ja mänguline, siis edasi läheb raskeks ja ega lõbu kaua pole. Üks hetk oli mul lapsena seda kõike ikka väga raske välja kannatada, aga ema uskus minusse ja kuigi ma tihti pärast trenni ütlesin emale, et mina sinna homme enam ei lähe, suutis ema mind ümber veenda ja täna olen ma talle selle eest väga tänulik,“ räägib Laureen.

Laureen meenutab siiani heldimusega oma esimest esinemist suurel laval ja esimest korda, mil ta sai selga panna iga noore tüdruku unistuse – valge baleriini patška ehk siis kauni valge ja jäiga seeliku, mis justkui iseenesest püsti seisab. „Mängisin oma tantsukooli laval „Pähklipureja“ etenduses lumehelbekest – see on nii unustamatu elamus ja toob alati pisara silma – ma olin seda esimest korda patška'ga laval olemist nii oodanud,“ heldib Laureen meenutades.

Sool ja jahu ravitsevad veriseid varbaid

Kuigi baleriiniks olemise juures on ka ülioluline tugev vaim, on väliselt siiski põhikoormus kehal ja eriti just varastel, mis peavad „ellu jääma“, olles pea kogu elu tagurpidi surutud kipsist ninaga varvaskingadesse. „Ma tahaks öelda, et selle valuga harjub ära, aga sellega ei harju ära – lihtsalt ajapikku muutuvad varbad tugevamaks ja tundetumaks. Mind on õnnistatud suhteliselt heade varvastega ja enamik kordi ma valu ei tunne, aga siis, kui varbad lähevad veriseks ja piin on talumatu, pead sa ikkagi laval tantsima naeratus näol. Samas, kui on ikka väga valus, siis ma ikka karjatan ka,“ tunnistab Laureen.

Laureenil on mitmeid häid nippe, kuidas veritsevatele ja villis varvastele leevendust leida. Üheks heaks nipiks on jalgade leotamine kaaliumpermanganaadi vannis. „See võtab valu suhteliselt ruttu ära ja see tarkus käib edasi ühelt baleriinilt teisele. Minu oma nipiks on mässida jalad soolasesse taignasse ja hommikul on palju parem, norrakad aga pesevad varbaid rohelise seebiga – proovisin sedagi, aga mulle see ei sobinud,“ tutvustab Laureen balletimaalima telgitagustes levivaid nippe oma peamiste töövahendite – varvaste – elus hoidmiseks.

Ja neid „töövahendeid“ läheb Laureenil ilmselt veel kaua vaja, sest tema on seadnud oma eesmärgiks kord ka maailmalavadele välja jõuda. „Minu tung tantsida on suurem kui valu!“ võtab Laureen lihtsalt kokku oma elu mõtte.