"Näljutamine, ületreenimine ning enesekritiseerimine saatis mu igapäeva. Terve gümnaasiumi vältel ei söönud ma lõunasööki. Hommikust sõin ma vaid siis, kui ema tõesti jälgis. Õhtusöök kadus WC-potti. Mu elu oli üks suur must auk! Ma tundsin, et see tõmbab mind aina sügavamale ja enam väljapääsu pole! Ma kaalusin tervena 57 kilo. Mitte kõige ideaalsem minu lühikese pikkuse kohta, kuid siiski normaalkaal. Haiguse jooksul kaotasin ma 14 kilogrammi. Ma sain oma ihaldatud thigh gapi, väljaulatuvad rangluud, puusakondid ja kondise rindkere. Ma olin seda koguaeg soovinud, arvates, et nüüd on teised mu kehaga rahul ja seeläbi saan ka mina olla. Söömishäired on aga kavalamad, kui tundub. Need aina söövad ja söövad haiget, kuni temast pole midagi alles. Haige ei ole kunagi rahul, vaid tahab ikka aina rohkem ja rohkem. Ta muutub ikka kriitilisemaks ning haiglasemaks," seisab Merilini blogis.

Sellest kõigest hoolimata on noor naine tugevam kui kunagi varem ja on nüüd tervisekokk, toidublogija, retseptiraamatu autor ja igati õnnelik ning tervislik!