INTERVJUU: Ultrajooksja läbib kuni 1400 kilometrit kuus
Mis asi on ultrajooks?
Ultrajooks on ikka tavaline jooksmine. Ainuke vahe on selles, et ultrajooksuks saab hakata nimetama igat jooksu, mille pikkus on pikem kui standartne maratonijooksu pikkus. See tähendab, et iga läbitud jooksu, mis on olnud pikem kui 42,195 kilomeetrit, võib nimetada juba ultrajooksuks.
Kuidas Te sattusite ultrajooksu juurde?
Tegelikult on mulle eluaeg meeldinud jooksmine ja just pikemalt joosta. Aga esimene reaalne mõte, et võiks hakata jooksma ka võistlustel pikemaid maid, tuli peale USA-s, Floridas läbitud DisneyWorldi maratoni. Seal sai läbitud esimesel päeval 5 kilomeetrit, teisel päeval poolmaraton 21,192 kilomeetrit ja kolmandal maraton 42,195 kilomeetrit. Viimasel päeval jooksin maratonis isikliku rekordi. Peale seda tuligi mõte, et miks mitte siis juba joosta kogu see distants ühe korraga või enamgi. Ma jooksen just siis paremini ja kiiremalt, midaenam olen jooksnud. Lühikese maa jaoks lihtsalt puudub kiirus või ei saa õieti soojakski.
Mis on Teie lemmikkoht, kus joosta ning milline pinnas Teile meeldib?
See on raske küsimus — arvestan trenni tegemisel eelseisva võistluse tingimustega, see tähendab, kui võistlus on mägisel maal, siis teen ka trenni palju tõusudega rajal. Kui võistlus on sisetingimustes, siis teen ka enamus trennid sees. Otseselt ei olegi lemmikut, lemmikkohaks on just see koht, kus parajasti jooksen! Jooksmise ajal ei pane tihtipeale tähelegi, kus parajasti asud, oled oma mõtetes või on pea hoopis täiesti tühi nagu mediatsiooni ajal võiks mõnel joogatunnis olla. Tihtipeale jooksed ja järsku avastad, et oi, juba siin! Kuidas küll nii ruttu jõudsin, ja kus vahepeal olin, ei mäletagi — selles osas nagu tühi auk peas. Olid kuskil “eemal”…
Pinnasest üldiselt siiski eelistan asfalti ning kindlat pinda, aga et jalad saaksid erinevat kogemust ja ei väsiks nii ruttu, siis pikemad jooksud teen siiski enamasti maastikul. Talvel pole muud võimalust, kui joosta kas sisehallis või spordiklubis jooksulindil. Kokkuvõttes — joosta võib igal pool, oluline on, et naudid seda.
Kas Eesti on jooksu harrastamiseks hea koht?
Nagu eelmise punkti lõpus sai ka öeldud — joosta võib igal pool. Erinevates kohtades on omad plussid ja miinused. Me oleme seal, kus oleme ja võtame sellest siis maksimumi. Jah, võib kurta, et talvel on lumi ja libe, enamus ajast sajab, pole õigeid mägesid ega kõrgmäestikku ja nii edasi.
Aga nagu öeldakse — pole halba ilma, on vale riietus. Sama kehtib ka selle puhul, võtame sellest, mis meil on maksimumi ja lihtsalt jookseme!
Mis on jooksu puhul tähtis, kas kiirus või tehnika, või midagi muud? Mis Teile selle ala juures kõige suuremat naudingut pakub?
Jooksu puhul on tähtis, et üldse jooksed! Õige tehnika on oluline aga saab hakkama ka ilma. Tegelikult on nii, et mida enam jooksed, seda enam hakkab keha ise leidma just sinule sobivat tehnikat ja jooksmine muutub iseenesest ökonoomsemaks ning kulutad vähem energiat.
Kes tahab kiiremalt joosta, selle jaoks on muidugi oluline osa ka kiiruslike võimete arendamisel. Kiiruse aluseks on tugev päkatõuge. Seda saab arendada mäkkejooksudega, hüpetega ja õige tehnikaga. Joostes peab maanduma päka peale ning peab tekima “vedrumoment”. Ei tohi liigselt pingutada, vaid lasta jalgadel töötada nagu vedrudel — kergelt ja vabalt.
Kõige enam naudingut pakubki see vabadus, mida joostes tunned — oled kõigest eemal ning vabaned oma igapäeva stressist. Kõige parem tunne on aga hoopis siis, kui oled lõpetanud kordaläinud võistluse või trenni. See mõnus väsimus, samas oled õnnelik ja rahul, et kõik läks korda, just nii nagu sa tahtsid!
Miks Te valisite just selle vähelevinud ala? Kui palju selle ala harrastajaid on?
Eks sellepärast valisingi, et meeldib jooksmine ja ultrajooksul saab seda tunnet ju kauem tunda. Samas sobib see mulle, kuna ei ole endal piisavat kiirust, et joosta lühemaid maid, aga on suurepärane vastupidavusvõime, mida saab just sellel alal kasutada. Ja isegi selle ala puhul ei sobi mulle lühemad distantsid (50 kilomeetrit, 100 kilomeetrit), sest ka seal on vaja liiga palju kiirust, vaid pigem pikemad maad (100 miili, 24 tunni jooks). Samas enamus maailmas toimuvaid ultrajookse toimuvad metsikus looduses, mägedes — superilusad vaated ja mõnus seltskond, kes armastab oma ala.
Ise pole veel sellistele jooksudele sattunud, aga selliseid kohti, kuhu tahaks minna, on väga-väga palju. Tegelikult on see vale arvamus, et ultrajooks on vähelevinud ala. Mujal maailmas on see just viimastel aastatel üks kiirema kasvuga spordialasid üldse. Tegelikult on seda näha ka Eestis — just viimasel ajal on hakanud ultrajooksudel osalejate arv väga kiirelt kasvama. Üldiselt üritatakse seda ala hoida siiski eemal rahadest, et see oleks “puhas” ja ei tuleks ligi neid jooksaid, kes on ainult auhindade ja raha peal väljas. Ultrajooksu mõte on pigem just jooksmise kui sellise propageerimine.
Enamus maastikul toimuvaid ultrajookse on piiratud suhteliselt väikse arvu osalejatega, keda rajale lastakse. Sest kujutage nüüd ise ette, kui lastaks mitu tuhat inimest metsikusse loodusesse, mis selle tulemuseks võiks olla… Ilmselt selletõttu ka on kasv veidike piiratud, aga samas on viimastel aastatel lausa kordades kasvanud korraldatavate jooksude arv.
Igal juhul soovitan proovida — see on palju kergem ja huvitavam, kui tavalise maratoni läbimine!
Kas ultrajooks nõutab mingit erilist dieeti? Mida Te tavaliselt päeva jooksul sööte?
Nii ja naa. Tegelikult ei nõua — eks kõik sõltub inimesest. Üldiselt kulutatakse ju pikkade aeglaste jooksudega nii palju kaloreid ja enamus just rasva näol, et tegelikkuses võib olla vajalik isegi toidu kaloraasi suurendamine. Ühesõnaga, kui on soov kiirelt alla võtta, siis on ultrajooks just see ala, millega tasuks tegeleda. Ise söön täiesti suvalisi asju, nagu iga noor tänapäeval — tihtipeale satuvad söögi hulka hamburgerid, pitsad, koogid, jäätis, Coca-Cola ja nii edasi. Ei pea millestki loobuma, pigem vastupidi.
Mitmel võistlusel käinud olete? Mis on Teie suurim saavutus seniajani?
Ultra on selline ala, kus aastas eriti üle 2-3 korra ei osaleta. Tegelikkuses soovitatakse seda sama ka maratonide kohta. Kuna leidsin selle ala enda jaoks alles hiljuti, siis olen osalenud vaid ainult mõnel ultrajooksu võistlusel. Samas trennis olen läbinud korduvalt pikemaid maid kui maraton — nii et selles mõttes on ultrajookse kogunenud päris palju. Igatahes maratonivõistlusi või lühemaid maid võtan ette vaid trenni mõttes ja üritan nautida, mitte minna end tühjaks pingutama.
Eks kõige parem tulemus on ka selle kõige tõttu sellest aastast Laulasmaa Ultrajooksult. Kindlasti jäi seal palju sisse, sest ei julgenud endast päris maksimumi võtta. Aga just tänu sellele nautisin seda jooksu ka enam. Mõnus seltskond, kes kõik üksteist toetavad ning rajal ergutavad. See sai siis võidetud ca 3-tunnise eduga järgmis ees.
Kas plaanite ka tulevikus ultrajooksuga jätkata?
Kindlasti tahaks jätkata. Järgmise aasta plaanides on juba mõeldud vähemalt viiel ultrajooksul osalemisele. Ja kuigi maratonid on end minu jaoks ammendanud, siis heas seltskonnas tahaks järgmisel aastal treeninguna osa võtta ka vähemalt viiest-kuuest maratonist. Rohkem tahaks võtta osa just välismaal toimuvatest ultrajooksudest kõige looduskaunimates kohtades. Ka kõige suurem ja raskem vigastus või haigus ei suudaks mind takistada!
Kui palju Te tavaliselt päevas/nädalas/kuus/aastas jooksete?
Eks see oleneb treeningperioodist ja eelseisva võistluse omapäradest. Põhjaladumise perioodil võib koguneda isegi 280-380 kilomeetrit nädalas. See teeks siis keskmiselt 40-55 kilomeetrit päevas või 1000-1400 kilomeetrit kuus. 2-3 jooksukorda koguneb sellisel perioodil päevas, nii et tegelik ühe treeningu kilometraas ei ole üldse suur. Pikemad jooksud on enamasti nädalavahetusel, sest peale tööd pole piisavalt aega pikemaks jooksuks.
Minu puhul on nii, et mida vähem ma jooksen, seda vähem ma jaksan ja mida enam ma jooksen, seda rohkem ma jaksan ja kiiremalt.
Kas tegelete peale selle ka mõne teise spordialaga?
Teiste spordialadega ei tegele, sest need ei paku mulle naudingut ja seda tunnet, mida pakub jooksmine.
Olen küll proovinud suusatada ja triatloni ja nooruses orienteerumist, aga no ei meeldi ega sobi mulle need alad siiski. Kas igavad või ebamugavad või lihtsalt ei meeldi. Jooksmine on ikka kuningas!
Kas see ala võiks Eestis suuremat kõlapinda leida ja mida soovitate harrastajatele?
Ma usun, et viimasel ajal on see ka veidike enam kõlapinda leidnud ning alast huvitatute ring on kasvanud jõudsalt. Aga eks iga ala võiks leida veel suuremat kõlapinda ja oleks hea kasvatada alaga tegelejate ringi.
Harrastajatele ei olegi tegelikult midagi soovitada — kui nad juba tegelevad jooksmisega, siis sealt edasi on ainult üks samm ultrajooksu läbimiseni — tuleb end kirja panna ja kohale minna. Võite leida, et ultrajooks on märksa kergem ja huvitavam, kui läbida maratoni või veel lühemaid maid.
Nendele, kes juba asjaga tegelevad võib lihtsalt meelde tuletada, et ultrajooksu juures on kõige olulisem nädalavahetusel tehtav pikk jooks ja selle juures ei oluline kiirus, vaid aeg, mille jooksul olete jalgadel ja jooksmas. Mida kauem olete trennis, seda lihtsam on läbida seda võistlusel. Arengu juures on oluliseks ka nädalas vähemalt korra joosta mägisemates tingimustes. Kui on võimalus rohkem, siis seda parem.
Ultrajookse on kahte tüüpi:
1. Läbitakse kindel distants (nt 50 km, 60km, 50 miili ehk 80,5km, 100 km, 100 miili ehk 161 km, 212 km, 246 km või veel pikem maa), mis on kõigile osalejatele sama. Võidab see, kes läbib selle kõige lühema ajaga
2. Joostakse kindla ajavahemiku (6h, 12h, 24h, 48h, 72h, 6 ööpäeva, 7 ööpäeva ehk nädal jne) vältel.
Võidab osaleja, kes selle ajavahemiku jooksul läbib kõige pikema distantsi. Tavaliselt joostakse tunnijookse lühikesel ringil (nt 400 m või 1 km).
