Nagu oma esimeses postituses lubasin, üritan kirjutada lahti, mida ma senini siin Saksamaal teinud olen.

Hetkel õpin ja elan sellises linnas nagu Dresden. Dresden meenutab mulle hästi palju Tallinnat – ta pole kuigi suur, kuid on täis rohelust, ajalugu ning ilu. Suuruselt on ta isegi suurem kui Tallinn (just kontrollisin Vikipeedias, tegelikult on Dresden Saksamaal suuruse poolest neljas linn, tohoh ), kuid väga mugava ühistranspordi tõttu tunduks, et isegi väiksem.
Lummav vaade Elbe põhjakaldalt Dresdeni vanalinnale

Viimane saksa keele tund oli kaheksandas klassis
Koolis käin sellises kohas nagu Hochschule für Wirtschaft und Technik Dresden ehk lühidalt HTW Dresden. Tegemist on põhimõtteliselt kõrgkooliga, kuid mitte ametliku ülikooliga. Mina sain sellest alles kohapeal aru. Nimelt on Dresdenis ka Technische Universität, mis on võrreldav midagi TTÜ’ga. Mul oli ka võimalus sinna õppima minna, kuid sealt nõuti natuke kõrgemat saksa keele taset (B2).

Ka HTW jaoks pidin ma tegema keeletaseme tõendi, seda vähemalt B1 tasandil. Ma siiamaani imestan, kuidas mul õnnestus kätte saada, sest ma olin hiljuti saksa keelt õppima hakkanud äppi Duolingo abil ning viimane reaalne saksa keele õppetund oli mul kaheksandas klassis. Ent sellegi poolest midagi minus ütles, et ma teen selle ära, ma ei tea kuidas, aga kuidagi teen selle ära.
Ning saades teada, et keeletõendi test oli edukalt sooritatud, olin väga rõõmus. Tulemus ise kiita polnud, sest tegemist oli ka B2 taseme testiga, aga sain oma B1 tõendi kätte ning olin ka lõplikult kindlustanud ka koha ülikoolis.

Sellega alles algas kõige põnevam osa ehk elukoha otsimine. Ühikakohta otsides teadsin, et tahan elada üksinda ühetoalises korteris. Seda sellepärast, et kuigi oma esimese ülikooli aasta veetsin oma kalli ja hea vanaemaga, soovisin ma elada üksinda ning saada aru, mida tegelikult tähendab n-ö “täiskasvanu elu”. Sellega kaasnes aga üks häda: ma esitasin oma avalduses alles kuu enne Saksamaale minekut ning seega selgus, et hetkel kõik kohad olid võetud ühikates või saksapäraselt Studentenwerk‘is. Ülikooli pabereid tehes jäi vale arusaam elukoha leidmisest ning kuna veetsin selle suve ka Ameerikas raamatuid müües (firma nimi on Southwestern Advantage, otsi üles, kui oled üliõpilane ja otsid midagi ägedat teha suvel), ei olnud mul kuigi palju aega sellega tegeleda.

Kummaliselt odav korter
Õnneks tuli appi mulle Faranto buddy, kes pakkus mulle lehekülgi, kus saab leida endale elamiskohti. Peale kahekümne meili väljasaatmist ei olnud keegi mulle vastanud, mis oli mõnes mõttes närvisööv ja masendav. Ent paari päeva möödudes ning uuesti kontrollides oli lisandunud ühetoaline korter, mida pakuti välja aastaks. Korteri hind oli kummaliselt väga odav, kuid oli piisavas läheduses koolile ning tundus kui ime oleks saabunud. Kuna pildid olid puudu, saatsin kiiresti emaili omanikule. Pildid olid väga kenad ja korteri hind oli lummav: ainult 127 eurot kuus! Sellist hinda annab ikka otsida, veel vähem Saksamaal.

Aga hinna taga olid ka oma põhjused: nimelt puudub ühetoalisel korteris keskküte. Toas on olemas kamin, mida köeti põhiliselt söega. Lisaks asub dušinurk köögis ning tualett on olemas samuti ühiskasutatav, mis asub maja iga korruse koridoris. Enne minu kohalejõudmist käis juba mitu inimest ka korterit vaatamas, kuid neile ei sobinud, et seal elamiseks pidid nad mitmest mugavusest loobuma. Mind ausalt öeldes need ebamugavused väga ei kõigutanud (modernse tänapäeva probleemid, mis teha). Kui viimased kaks tingimust jätsid mind liigutamata, siis keskkütte puudumine tundus pigem ägeda väljakutse kui ebamugavusena.

Ahju kütmine mul probleemiks ei ole, ent mind huvitas kõige rohkem, kui külm talvel saab olema, sest maja oli ka väga vana ning restaureerimata. Aga boonuseks saab jälle tuua, et meil on olemas väike aiake, kus on olemas ka lauatenniselaud. Oh seda lusti küll 😀

Üldkokkuvõttes jään ma oma elukohaga rahule, sest korter on tegelikult täitsa normaalses seisundis, mööbel oli ka olemas ning kõik kommunaalkulud ja internet on juba üüris olemas.Eks väikseid lisakulutusi pidin ikka algul tegema: ostsin uue madratsi, sest eelmine oli päris vana, talvel ostsin õhuventilaatori, et tuba kiiremini soojaks saada, sest ahjul läks selle jaoks kõvasti aega. Lisaks ka kõik vajalikud kohad on olemas: toidupood Lidl, kaks kebabikohta, juuksur, madratsipood, lillepood, pesumaja(väga tähtis, sest mul pesumasinat pole), postkontor, trammimuuseum, 2 minuti kaugusel trammipeatus, 7 minuti kaugusel rongipeatus, ühe trammipeatuse kaugusel mõlemas suunas järgmised toidupoed. Ühesõnaga: luksus.

Google Translate õpingutel abiks
Kui sissejuhatav nädal oli läbi, hakkas lõpuks ka kool. Kohapeal teiste vahetusüliõpilastega vesteldes selgus, et olen üks kahest õpilasest, kes olid valinud täieliku saksakeelse õppe, omades ainult väheseid teadmisi saksa keelest. Teised vahetusüliõpilased õppisid enamasti kas rahvusvahelisi suhteid, majandust või äri, kus oli olemas ka ingliskeelne õpe.
Esimestel nädalatel saatis mind hirmutunne: mitte midagi ei saanud ma lektorite jutust aru ning slaide pidin ma kogu aeg Google Translate‘i abil tõlkima.

Hakkasin järele mõtlema, kas see vahetusaasta Saksamaal oli ikkagi hea mõte ja kuidas ma üldse eksamid läbin. Ent teadsin, et ma olin vahetusaasta valinud kindlate mõtetega: tahtsin kogeda iseseisvat elu kodust eemal, et saada aru natuke ka mujal maailmast ning samas selgeks õppida saksa keele. Õnneks ei olnud olukord kõige hullem, sest leidus vähemalt üks aine, millest olin võimeline aru saama: stohhastika (matemaatika kombinatsioon tõenäosusteooriast ja statistikast), sest see oli märkide keel, mis on ungefähr (saksa k "umbes") sama igalpool maailmas.

Nicolas Cage on seotud uppumissurmadega?
Nädalate möödudes hakkas olukord paranema: intensiivsete saksakeelsete loengute tõttu hakkasid uued sõnad pähe kuluma ning appi tuli ka saksa keele kursus kui võõrkeelena. Minu arust kõige põnevamad ained sellel semestril olid arvutigraafika, võrgusüsteemid tarkvaratehnika ja stohhastika.
Esimeses sai kokku puutuda kõige madalamal tasemel 3D-graafikaga (nt võta teadmiseks, et kõik meie mängudes olevad asjad on tehtud kolmnurkadest), teises sai ise luua andmevahetuse programmi Java socketite abil, mis oli võimeline saatma ja vastuvõtma ükskõik, millist faili. Kolmandas saime õppida tarkvara loomise protsessi (kliendi ja tarkvarapakkuja koostöö saladus peitub mõlemale poolele selgeks tegemisest, mida vajatakse, tahetakse ja otsitakse :D).
Stohhastikas saime teada põhjalikult tõenäosusest ja statistikas (kas teadsid, et filmide arv, milles Nicolas Cage näitles on korrelatsioonis inimeste arvuga, kes uppusid basseini kukkudes, vaata veel siin).

Õppimiste aegu tekkis ka mulle kaks lähedamat saksa sõpra: Raphael ja Simon. Mõlemad on minust paar aastat vanemad informaatikat õppivat tudengit. Raphael tegeleb hingega informaatika alal, õppides pidevalt uusi asju ning kellega on hea koos õppida. Simon on lõbusama ja naljakama poolega IT-tudeng, kellega saab pidevalt nalja teha. Mõlemaga olen semestri jooksul lähedalt kokku saanud ja olen õnnelik selle üle, et olen leidnud väga head sõbrad enda ellu. Nad aitasid mind semestri jooksul saksa keelest aru saamisega ning õppetööga ning lisaks veetsime ka mõnusalt aega koos.

Kõige rohkem ma täheldasin meie sõpruse juures seda, et me väärtustasime iseseisvust oma ülesannetega hakkama saamisel. Kuigi me tegime vahest koduseid ülesandeid koos, ei olnud me pidevalt ametis üksteiselt vastuste küsimisega, vaid tegutsesime sellega iseseisvalt. Ja me saime ka hakkama, sest see on omadus, mis viib meid oma elus edasi.

Matemaatikas hindeks üks!
Semestri jooksul hakkasin ka poole kohaga tööle ühes Soome IT-firmas, mis pakkus tööd tudengitele või vähese IT-praktikaga kogemusega inimestele, seda asupaigast sõltumata. Minu jaoks oli see hea võimalus, sest tahtsin saada oma esimese kogemuse ka töövallas, sest see mul peaaegu puudub.

Semestri teisel pooles leidsin lõpuks endale tantsuklubi, kus sain taas tantsida. Spordi poolest olen senini tegelenud oma elus võistlustantsuga, mis jäi pooleli eelmisel kevadel, kui hakkasid ülikoolis eksamid ning läksin Ameerikasse tööle. Nüüd taas, rohkem kui pooleaastase vahega teen taas oma lemmiksporti ja olen väga rahul. Loodetavasti Eestisse naastes asun taas ka võistlema.

Ja viimaks ka eksamitest: ma sain esimest korda elus rõõmutundega öelda oma vanematele, et ma sain matemaatikas ühe! Mitte, et ma minevikus oleksin saanud neid veel, aga Saksamaal on nimelt hindamissüsteem vastupidine Eestiga: saksa üks on eesti viis. Hämmastav oli eksami puhul ka see, et tegemiselt oli väga raske eksamiga ning tegelikult olid kõik vastajad saanud parema tulemuse kui olid lootnud.

Ka teistes eksamites on mul suurepäraselt läinud, kuigi kõige halvem tulemus oli arvutigraafikas, milleks oli 3. Kuigi arvutigraafika oli väga äge aine, ei olnud seda aga seda ainet andnud lektor, kes oli vanem meesterahvas. Juba tema praktikatundides oli ülesannete kirjeldustest raske aru saada, sest mees kirjutas saksa keelele omaselt pikkades lonkavates lausetes, kus põhitegusõna asub alles lause lõpus! Ka selline oli tema eksam, kus mul läks kokku vähemalt viisteist minutit kui mitte rohkem, et ülesannetest aru saada. Aga tulemus tulemuseks, see oli ikkagi positiivne hinne ja aine on läbitud. Praegu ootan senini kõige esimest eksamitulemust tarkvaratehnikas ning teist rakendatud sensorites.